Õnne valem: Hammas hamba vastu
Tahaksin kõigepealt mälestada Elsa Cayat´d, kes hukkus koos kolleegidega eelmisel kolmapäeval ajakirjale Charlie Hebdo korraldatud terrorirünnakus. Psühhoanalüütikuna oli Elsa Cayat´l (54) nädalalehes oma kolumn nimega „Diivan“, mida ta kirjutas kaks korda kuus, teemadeks inimsuhted, seksuaalsus, aga ka Holocaust (Elsa oli juut, nagu kõik psühhoanalüütikud maailmas), vägivald, poliitika. Ta avaldas ka mitu psühholoogia-teemalist raamatut ning tal oli laialdane erapraksis. Ka 7.jaanuaril ootasid kliendid tema korteris Pariisi mainekas 16. linnaosas asuvas kabinetis. Järelhüüetest võib välja lugeda, et Elsa Cayat´d peeti Pariisi üheks parimatest psühhoanalüütikutest. Mäletatakse tema üllatavaid tõlgendusi, mis aitasid patsiendil endas selgusele jõuda, meenutatakse teda kui kirglikku suitsetajat ja kohvisõltlast, kes tossas oma raamatuid ja käsikirju täis kabinetis ka teraapiaseansi ajal (nagu ka mu vana sõber Freud). Ta oli terava sulega, armastas joogat ja kõrgeid kontsi. Ma oleksin tahtnud teda tunda. Je suis Charlie.
Kavatsesin kirjutada õiglustundest – millistest psüühika allhoovustest see esile kerkib ning kuidas inimese valikuid mõjutab. Pärast eelmist kolmapäeva – päeva, mida juba nimetatakse Prantsuse 9/11 – tunduvad tavapärased psühhologiseerivad targutused jõuetud.
Õiglustunne on õrn ja keeruline tunne. Samasugune on ka huumorimeel (mõelgem kasvõi, kuidas tubli poliitiku Jürgen Ligi nalju aina valuliselt tõlgendatakse. Või meenutagem Tujurikkuja sketši küüditamisest, mis rahval vindi üle keeras).
Ma plaanisin kirjutada väikestest haiget tegevatest ebaõiglustest. Mina näiteks sain mõni aeg tagasi Mustamäe haigla ees parkimistrahvi. Kiirustasin füsioteraapiasse, liipasin kahel kargul. Mu telefoni aku oli tühi ja mul polnud münte, mida parkimisautomaati lasta. Muidugi avastasin protseduurilt naastes esiklaasi vahelt nö võlateate. Või teine lugu: tuttav psühhiaater rääkis pisarsilmil, kuidas ta maksis ehitusmehele „mustalt“. Kui töö tehtud (hästi ehitas, kuldsete kätega meister), kaebas tüüp psühhiaatri kõigepealt töövaidluskomisjoni, et tema pole raha saanud ja siis nõudis summa kohtu kaudu välja ka. Saigi. Mis teha, seadused olid kaabaka poolt.
Ühel hilisõhtul vaatasin keskpärast krimifilmi (Seaduskuulekas kodanik) mehest, kes oma naise ja tütre tapjatele ise kätte maksta otsustas, sest kohus oli määranud neile liiga leebe karistuse. Ülekohtu eest pidid saama tasutud mitte üksnes kurjategijad, vaid üldse kõik: prokurör, sest see juhtus olema küünikust egomaniakk, kohtunik, sest see nõustus leebe jokk-otsusega. Filmi kulminatsioonis pidi õhku lendama terve Philadelphia linnavalitsus, lihtsalt selle pärast, et linnas elas liiga palju nõmedaid inimesi. Õigluse jalule seadmisest sai massimõrv, kus kannatasid süütud ohvrid. Püha sõda?
Ma sain filmi paatosest aru küll. Igaüks, keda on tugevama õigusega jokk-skeemide abil lolliks tehtud, teab seda tunnet: rsk, ma paneks neile kõigile pommi alla! Kuku ja Vikerraadio pealelõunastes sissehelistamissaadetes kohtab sellist suhtumist pidevalt.
Õiglustunne ei allu ratsionaalsele seletamisele või loogilisele ümberveenmisele. Seadustele viitamine või lohutamine, et asi pole ju nii hull, ei aita karvavõrdki. Ei aita ka vulgaarkristlik soovitus teine põsk ette keerata ja olukorraga mõistlikult leppida. Pigem vastupidi – inimene tunneb selliseid nõuandeid kuuldes, et temast tahetakse veelkord üle sõita.
On vaieldud, kas õiglustunne on eetilis-moraalne konstrukt, see tähendab õpitav ja elu jooksul omandatav või on see kaasasündinud võime heal ja kurjal intuitiivselt vahet teha. Psühhoanalüütikud ütlevad, et õiglustunne toimib alateadlikult, omades suurt tungienergiat – tähendab, et seda tunnet ei saa niisama lihtsalt ignoreerida. Surud maha küll, aga ikkagi „ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja“.
Õiglustunne muutub inimesele ohtlikuks, kui hakatakse maailmalt nõudma absoluutset õiglust. Sellist asja pole lihtsalt olemas. Järjekindla enesehaletsusega ning enda ohvri rollis nägemisega muudab inimese ise ennast nõrgaks. Aga ilma õiglustundeta pole ka õige elu.
