Täna “Ringvaates”: viljastav tool, murtud roided ja ülitundlik ekraan
Viis korda nädalas eetris käiv telemagasin “Ringvaade” jõuab
28. jaanuaril tuhandenda saateni.
„Ringvaate“ toimetuse ruumid Telemajas meenutavad Marrakeshi turgu: käib vilgas sebimine, hõigutakse risti-rästi, telefonid helisevad, uksed pauguvad. Laual on poolik küpsisetort.
Marko Reikop: (räägib telefoniga, vasak jalg laual välja sirutatud) „Meie ei küsi, mis juhtus, vaid mida te tundsite, kui see juhtus – see on meie saate eripära.“
Siseneb Mai Palling, kes käis Audentese spordihallis filmimas saatelõiku tervisekampaaniast „Mehed vormi“, kus kuulsused võistlesid kätekõverduste tegemises.
Mai: „Olin ülimalt ettevaatlik. Seal oli hästi palju poliitikuid, aga praegu ei tohi ju kellegagi rääkida. Neid ei tohi näidata ka.“
Marko: „Tähelepanu, Ruu saatis kirja! (tsiteerib ERR-i juhatuse liikme Ainar Ruussaare ringkirja) „Valimiste-aegne erikord: kandidaadid ei tohi olla saatekülalise rollis, aga oma eriala teemal (arst või kokk näiteks) võib olla.““
Mai: „Ma ei teadnud, kas neid katteplaanidesse võib võtta. Ja terviseprogrammi avas Evelin Ilves...“
Marko: „Nad ei tohi valimisjuttu ajada, muud võivad teha.“
Kajar Kase: „Võtsime vastu otsuse, et Evelini me ei pane sellesse spordiloosse. Me ei kutsu teda eetrisse, enne kui ta avalduse teeb. Ta on avalikkusele seletuse võlgu. ETV on talle pärast suvist Kroonika-lugu kõiki saateid pakkunud ülesastumiseks.“
Reimo Sildvee: „„Osooni“ ja „Kapitali“ ei ole talle pakutud!“
TÜHJA TOOLI JUHTUM
Kolm hooaega tagasi pidi presidendiproua tulema Ringvaatesse. „Täna avab Evelin Ilves taaraautomaadi, homme rulluisu-hooaja, ülehomme on uued lindilõikamised. Kas tema ülesanne ongi olla erinevate ürituste patroon, saame küsida Evelin Ilveselt endalt,» kõlas saate tutvustus. Väidetavalt solvus Evelin Ilves reklaamklipi peale ja keeldus stuudiosse tulemast. Ta jalutas niisama raamatupoes. See on saate ajaloo ainus „tühja tooli juhtum“.
IGAVESE HAMBURGERI JUHTUM
Ringvaate esimesel hooajal levis kuulujutt, nagu oleks mõned hamburgerid säilitusaineid nii täis topitud, et ei riknegi. Ringvaade hoidiski üht hamburgerit paar nädalat kapis, siis tehti saatelõik: tõepoolest, kotletisai tundus värske ja söödav. Toode rändas pärast saadet kappi tagasi ja ununeski sinna. Aasta hiljem vaadati saia korra veel, nüüd pole juba neli aastat selle vastu keegi huvi tundnud. Küll aga hoitakse seda stuudio ülemisel kapiriiulil tagavaraks: kui mõni saatekülaline peaks viimasel minutil alt ära hüppama, siis viimases hädas kraamitakse hamburger jälle eetrisse. Isegi diktoritekst on saiataldriku all ootel.
Reikop (sirvib roosade kaantega kaustikut saate ajalooga, ilme surmtõsine): „Kõige esimeses saates oli salatipesu: tegime eksperimendi rahvajutust, et salatist saab vana majoneesi välja pesta ja uue kastmega asendada. Oli küll söödav. Kui esimene saade 2009. aasta 24. augustil eetris ära käis, olime masenduses. Kõik, mis ebaõnnestuda sai, ka ebaõnnestus. Täielik käkk! Läksime nuttes koju.“
Reimo: „Käisime järgmisel päeval programminõukogus vaibal. Küsiti, kas tõesti võib rahvusringhäälingu saates salatit pesta! See on liiga kollane teema! Nüüd on kõik sellega harjunud.“
Reikop: „Ma võin kõike süüa, aga tarantlit ma kätte ei võta!“ (saatelõigu ämblikest tegi Grete Lõbu, pehme ja karvane tarantel mahtus vaevu peopessa ära)
Grete: „Mina olen väga konservatiivne sööja.“
Marko: „Viimati sõid sa eetris koprasaba!“
Grete: „See oli vastik: kopra saba koosneb ainult sularasvast.“
Marko: „Iga kord, kui ma midagi saates maitsen, vabandan ette ja taha televaataja ees, et ma olen sunnitud vahepeal rääkima täis suuga. Ja iga jumala kord saan sõimukirju: kas teie ei tea, et täis suuga pole viisakas rääkida!“
Grete: „Kui mõni uss tuleb saatesse, siis mina ei tule. Ükskord reedel, kui stuudios olid rästik, nastik ja vaskuss (õpiti neid sisina põhjal eristama), vaatasin saadet kodust ja tänasin jumalat.“
LUSITAANIA TEETIGUDE JUHTUM
Milline ministeerium vastutab kuritegude eest, mida sooritavad võõrliigina Pärnu aedades möllavad lusitaania teeteod? Reporter Jüri Muttika püüdis mõned hiigelmõõtu (15 cm) isendid, et nendega ametnike juttu illustreerida. Tõi karbitäie tigusid ja unustas kinnise karbi nädalavahetuseks toimetusse. Esmaspäeval karpi avades oli tigudest järel vaid limane kämp ja ilge hais. Teisel korral oli Muttika hoolivam: jättis karbikaane lahti. Hommikul leidis toimetaja Hedli Mangus ühe limuka oma toolilt. Teisi pole hiljem nähtud. Lusitaania teetigu on nälkja kohta erakordselt väle, tema liikumiskiirus on 5-9 meetrit tunnis. Kolmandal korral jõudsid teod ka eetrisse. Marko Reikop väitis, et suudab pendli abil ära mõistatada, kummas klaaspurgis on elavad teod. Ennustus täppi ei läinud, aga teod said feimi.
Kajar (tõstab pea arvutist, jõulisel häälel): „Mandariinid said Oscari nominatsiooni!“
Ovatsioonid. Muttika korgib lahti vahuveini ja jagab papptopsid laudadele.
Karmel Eikner: „Mehed stuudiosse! Ulfsak ja Nüganen! Helistame Ivo Feldile.“
Marko: „Oo, siis saame vadrata jälle sel teemal. Ma helistan ise Nüganenile. No mis me seal jälle räägime?“
Reimo: „See on puhas õnnitlusjutt. Küsime, mis tunne on.“
Grete: „Ma ei saa šampust juua, ma jään kohe täis!“
VILJAKA TOOLI LUGU
Toimetaja Karmel Eikneri töölaud asub toimetusetoa keskel. Tema töötool on tähelepanuväärse omadusega. Kõik sellel istunud naistoimetajad on lapseootele jäänud. Emapuhkusele läksid sellelt toolilt Anu Välba, Marii Karell ja Kai Väärtnõu. Toimetus on arutanud, kas peaks iibe tõstmise nimel tegema koostööd mõne viljatuskliiniku või tervendajaga. „Ma luban, et mina murran traditsiooni,“ teatab kolme lapse ema Karmel otsusekindlalt.
Lisamärkus: Sel pühapäeval sündis Ringvaate toimetajal Hedli Mangusel tütar. Palju õnne!
KATKISTE ROIETE JUHTUM
Reporter Jüri Muttika on kehalt keskmist kasvu, aga vaimult vägev: pole asja, mida tema kardaks proovida. Väike-Maarja päästekoolis toimus murutraktorite võiduajamine (Jüri: „Need pole enam mingid tavalised aiatraktorid, neil on niiduk eemaldatud ning nad võtavad üles kiiruse kuni 80 km/h.“). Reporter andis gaasi vahetult enne järsku langust ning operaator jäädvustas juhi ja sõiduki teineteisest eraldumise... Pärast seda juhtumit peab Jüri iga päev trenni tegema – muidu annab selg kohe tunda. Ta loeb seda päeva oma teiseks sünnipäevaks.
Jüri: „Statistiliselt teen ma 120 lugu aastas. Kui ma hooajal korra traumapunkti satun, on see alla ühe protsendi, pole ju nii hull! Aga jah, EMOs mind tuntakse.“
Kajar: „Me oleme rõhutanud, et saates võib kõike teha, aga surma saada ei tohi!“
EKSKREMENDIMEHE JUHTUM
Ringvaate stuudio kõrged klaasaknad avanevad Apollo raamatupoodi. Üks härra esines kord füüsilise avaldusega: ta tuli otse Reikopi selja taha ja kallas endale midagi plastpudelist pähe. Järgmisel hetkel üle Solarise keskuse levinud hais kinnitas, et mees oli end üle kallanud ekskrementidega. (Reikop: „Kuna stuudio uksed on kinni, siis siinpool klaasi oli suht okei olla“). Mees protestis selle vastu, et pood ei presenteeri piisava väärikusega tema raamatut, mis räägib absoluutsest tõest ja seksuaalsusest. Televaataja ei pannud taustal toimuvat manifestatsiooni tähelegi, aga feimi mees sai: Peeter Võsa tegi temast hiljem saatelõigu.
Teine haisev juhtum: Marko lubas maitsta mädakala. Rootslaste Surströmmingut serveerinud mees kinnitas, et kui konserv avada vee all, ei juhtu midagi, hais ei levi. Lõigi avaja veenõus olnud konservipurgi sisse ja järgmisel hetkel plörtsatas raipehaisuline vedelik lauale. Varsti pärast seda juhtumit vahetati stuudio mööbel välja.
MARGITI PÜSTOLI JUHTUM
Politsei korraldas elanikonnalt ebaseaduslike relvade kokkukorjamise kampaania. Ärge jumala pärast hakake relva ise ära tooma, sest relvaga liikumine on ebaseaduslik, teatage leiust politseile, me tuleme sellele järele, manitseti poliseist. Toimetuses plaaniti saatelõiku: kuidas peaks käituma, kui kodanikul on kodus juhtumisi registreerimata tulirelv. „Minul on üks püstol auto pagasnikus,“ teatas Margit Ossipova. „Ostsin antiigipoest kapi, viisin restaureerida. Meister tõmbas sahtli lahti, selles oli musta paberisse mässitud püstol.“ Ringvaade andis püstoli ekspertiisi, teadaolevalt polnud sellega kedagi tapetud.
PASSIVA POISI JUHTUM
Saatemeeskond oli juba harjunud, et eetrissemineku ajal passib stuudios kaamerate taga üks poiss. Keegi ei teadnud, kes ta on ja miks ta seal passib, arvati, et ju on võttemeeskonnast kellegi laps. Ükskord pakkus Reikop talle, et mis sa niisama passid, hakka jooksupoisiks – selleks, kes sõidab taksoga (või jookseb) viimase hetke materjalidega telemaja montaažitoa ja Solarise keskuse vahet. Poiss oligi lihtsalt tele-huviline, talle meeldis saate tegemist jälgida. Tema ema oli korterigi üürinud kesklinna, et poisil oleks lihtsam teletegemist vaatamas käia. Nüüd on lindipoiss Martin Grand 19aastaseks sirgunud ja tegi äsja Tehvandil suurt rahvusvahelist suusaülekannet.
MUTTIKA KÕIGE IMELIKUM LUGU
„Läksin tegema lugu künnivõistlustest, kus osalesid tuntud inimesed. Pakuti, et äkki tahad ise ka osaleda.“ Ivari Padar sai kolmanda koha, Baruto tuli teiseks, Muttika esimeseks. Kõige imelikum nägi välja foto esikolmikust: sulgkaalus Muttika kahe hiiglase vahel.
STAARKOER BOBI JUHTUM(ID)
Tavaliselt satuvad kõik spordieksperimendid reporter Hannes Hermakülale (näiteks langetas ta ühe päevaga kaalu 6,9 kg), kuid mõnikord jagub ülesandeid ka tema Jack Russelli terjerile Bobile. Kord pidi Bob võistlema saja meetri suusasprindis, konkurentideks jooksja Alex Sander Sepp ja suusataja Kein Einaste. Distantsi esimesel poolel oli Bob pikalt ees, kuid pidurdas enne finišijoont hoo maha. Üks teine kord pidid Bob ja toimetaja Christel Karitsa berni karjakoer Ingeborg degusteerima koerte gurmeekokaraamatu hõrgutisi. Maitsesid ka Hannes ja Christel. „Kalkunipizzast läks küll süda pahaks,“ nentis Hannes.
Hiljuti osales Bob koertele mõeldud rahusti testimises. Bob jäi sama neurootiliseks kui tavaliselt.
PUUTETUNDLIKU EKRAANI JUHTUM
Telerahval lasub kohustus 1. aprillil nalja visata. Ringvaade otsustas seekord kodudes telekate ekraanid "puutetundlikuks muuta". Nõudis päris keerulist tehnilist lahendust tekitamaks kodusele televaatajale muljet, et kui ta näpuga üle ekraani veab, siis asendub ETV pilt korraks telemaja kohviku või ETV2 stuudiopildiga. Aga nipp õnnestus ning paljud usuvad siiani, et Ringvaade suutis Solarise keskuse stuudiost kõigi Eesti kodude telekad puutetundlikuks muuta.
Järgmisel päeval küsis Ringvaade Facebookis tagasisidet: kas teie televiisori ekraan muutus puutetundlikuks? Jah muutus, see oli meeldiv hetkeline uuendus, vastasid paljud. Keegi oli aga pahane, et tema „Samsung LCD kahjuks ei kõssanudki“. Üks vaataja lisas, et tema Rekord-2 oli juba 50 aastat tagasi puutetundlik: põrutasid rusikaga kastile ja pilt sai kohe selgemaks.
