"Mandariine" ei tahtnud keegi
“Ma ei tea, mida teha. Aga selline tunne, et midagi peaks tegema.” Maailma hetkel ilmselt tuntuim Eesti filmimees Ivo Felt istub hilisel õhtutunnil koos Eesti Filmi Sihtasutuse juhi Edith Sepaga Tallinna Kinomajas suures ootusärevuses.
Eelmise nädala neljapäeval tuli ookeani tagant uudis, millest ei osatud paar kuud tagasi unistadagi – Eesti – Gruusia mängufilm “Mandariinid”, mis äsja kandideeris võõrkeelse filmi Kuldgloobusele, kandideerib nüüd samas kategoorias ka Oscarile. Mõlema – nii Felti kui ka Sepa jaoks on see pretsedenditu olukord.
“Me plaanisime seda ju kõike ette!” ütleb Sepp ülemeeliku irooniaga. “Kõik oli läbi mõeldud, eks ole, Ivo?” Felt noogutab ja mõlemad naeravad laginal.
Aga asi on naljast kaugel. Kuidas konverteerida see tähelepanu maksimaalseks kasuks nii filmitegijatele kui ka Eesti riigile?
“Mandariinide” produtsent Felt tunnistab, et filmil polnud erilisi ärilisi eesmärke. Ammugi ei kirjutatud seda raha teenimise eesmärgil, sest sõja mõttetusest rääkiv film on mõeldud “vanainimestele”, kinodes teevad “kassat” aga peamiselt noored.
