Elu julmus ja selle julmuse mõttetus vaevavad Jevgenit. Mõtiskledes Holstebro Hiina restoranis nähtud Jägermeistrit joovate taani vanainimeste üle ägab ta: „Enne meie ilmumist sellele armetule planeedile oli see kuradi universum olnud olemas terve igaviku. Ja kestab pärast meid teist samapalju. /---/ Mis on minul selle kõigega pistmist? Milleks mõelda sellest, et kusagil on ema üksindusest ja ängist hulluks minemas? /---/ Kui elu on halastamatult julm, siis miks ei tohi ka mina julm olla? /---/ Miks ma ei suuda seda oiet summutada? Kust tuleb süütunne?“