H.H.Luik ajalehe KesKus sünnipäevaks: ajakirjandusse tuhisevad aina uued "motherf...erid"
Ajakirjandusse tormavad aina uued "motherf....erid", iga järgmise kõrval tunduvad endised hubaste marjulistena - tõdeb Hans H. Luik ajalehe KesKus tellitud juhtkirjas
Ajakirjanduses elab mingi tung, mis hüppab ühest väljaandest teise. Kunagi möllas see tung Liivimaa Kulleris, vanasti ka Kroonikas, täna netilehes Psyhhopaat.fm. Aga juba 20 aastat tagasi hakkas hoovama sellist energiat ajalehest KesKus.
KesKusi esilehe tagant purskus elurõõm, hüpertrofeerunud enesehinnang ja värske sõnaseadmine. "Kaalikad", "töllid" ja teised uudissõnad; Ahto Muld, Jelena Skulskaja ja teised uudis-autorid. Terve uus ringkond inimesi, keda ma varem ei tundnud. Olin vaimustatud.
Selle tungi eripära on aga see, et ega ta ühes kohas ei püsi. Nii, nagu Eesti Ekspress ühel hetkel kaotas oma uudsuse, nii vajus rutiini ka Kroonika ja ega KesKuselgi igavesti ei "seisnud". Juku-Kalle komplimendiks tuleb öelda, et ta maadleb edukalt selle uue aja veidrusega - nimelt et nii me ise kui meie looming elame nii tüütult kaua.
Kui saabub stagnatsioon, siis seisab peatoimetaja ees tõehetk. Kao või muutu.
Peatoimetaja Juku-Kalle teostab aegajalt KesKus'i restarti. Ta haaras kampa edeva ja pädeva kirjastaja Marek Reinaasi, kellega koos re-meikisid ajalehe millekski Ekspressi-sarnaseks, ainult et selles lehes on põhiosaks kultuurilisa (nagu Areen), poliitika aga on kusagil taamal. Miks ka mitte, kurat võtaks. Valitsused tulevad ja lähevad. Tähendus on sellel, millest jääb kultuuri jälg. Jälje jätab sisemine tung, mis materialiseerub kultuuri vormes.
KesKusi väljakujunenud vormiks muuhulgas on plärtsumine. Kuid on suur vahe, kas plärtsub haritud inimene või harimatu tüüp. Kui näiteks plärtsub Igor Gräzin või Toomas Kümmel, võib kindel olla, et kirjutajal on taustaks korralik haridus. Ka Juku-Kalle enda teadmised vene kirjandusest, ugri rahvastest või Moldaaviast ning Tshetsheeniast on silmapaistvad. Kui leheveergudele astus mu sõber Margus Maidla, sai KesKusest tõeline "tegelikkuse keskus", nagu nende loosung kuulutas. Intervjuud Eesti kõikide akadeemikutega - teised lehed nii targa materjaliga riskima ei hakanud.
Üksvahe tüütas mind ära Savisaare sõimamine. Ohtrasõnaline, eri varjunimede all sama süntaksiga (arvatavalt ikka peatoimetaja poolt kirjutatud) lugude kaskaad Edgari tölpuse kohta. Viimastel aastatel on Savisaart KesKusis vähem. Jumal tänatud. Viimastes numbrites, valimiste eel, märkan lehes parempoolsete kiitmist.
Miks siis kurjategijatest kubisevat klanni sõimata ei tohi? Arvan, et KesKusi taolisel eliitväljaandel lihtsalt ei sobi end sellega määrida. Sest ikka sellesama muutumatu Savisaare ei saa kedagi arendada. Minult küsis 30 aastat tagasi Jaak Allik, kui avastas mind koos Madis Jürgeniga "Nimed marmortahvlil" lugemas: "Noormehed. Kas stagneeruva vene värgi kirumine teid endid ei stagneeri?"
Kust Juku-Kalle sai oma paueri ja kust ta sai oma paugu? Paueri sai ta ajalehest Post. See ajaleht oli hirmsaim kõikidest. "Soliidne. Täpne. Aus.". Seal kirjutasid Lea Larin, Sven Kivisildnik,Valner Valme, Jaak Olep, Sven Haljand... all stars. Eetika ja elurõõm, piiride nihutamine üle voodiääre. Tagasi mõeldes on Eesti ajakirjanduses keegi alati piire nihutanud, on see KesKus, Memokraat, Ken Saan või mõni vananev hiphoppar.
Juku-Kalle lootus on selles, et ta ei vanane, et ta iialgi ei paika oma ida-ekspressi rongis väljalöödud hammast. Kadri Kõusaar oli kord Juku-Kallesse armunud ja lubas end temale tingimusel, et Juku endale uue hambarea suhu ehitab. Juku-Kalle ei läinud kompromissile! (Kadri lubas mul seda fakti juubelijutus kasutada).
Niisiis: olge kompromissitud, ärge lahjenege ning, mis kõige tähtsam: ärgu Juku-Kalle iial reetku KesKusi kaasautor Hardo Aasmäe mälestust.
Palju õnne, Enfant Terrible!
