Priit Hõbemägi: Säutsu-uimas Kadriorg
Alguseks full disclosure, nagu armastab ajakirjanduselt nõuda president Toomas “Hendrick” Ilves. Kuna teema puudutab otsapidi ka teda, siis tunnistan, et Soome ajakirjanik Risto Vuorinen, kes hiljuti sattus sotsiaalmeedias presidendi nõuniku Iivi Anna Masso viha alla, on minu hea tuttav juba 1987. aastast. Tema kui estofiili roll on teenimatult varju jäänud, aga Risto ongi tagasihoidlik inimene.
Vuorinen jagas Facebookis anonüümse blogi “Todellinen Tallinna” sissekannet ja kommenteeris seda. Vastuseks teatas presidendi nõunik Masso Twitteris, et Vuorinen levitab “Kremli propagandat” ning soovitas talle intervjuusid mitte anda.
Presidendi kantselei kommenteeris juhtumit: “Tegu on Iivi Anna Masso isikliku arvamusega sotsiaalmeedias.” Masso on presidendi nõunik ja tegi oma avalduse keset tööpäeva. Presidendi nõunik on ametnik, kes saab oma tööülesanded, sh ka sellised, mis ei tulene ametijuhendist ega õigusaktidest, otse presidendilt. Näiteks võis president pidada silmas teda ennast isiklikult riivavat lauset jagatud sissekandes. Tõepoolest on blogi sissekandes “Miks Eesti avaldab survet Erkki Tuomiojale?” lause, mis laimusüüdistust vältivas sõnastuses mainib võimalust, et varem Soomes töötanud Masso kutsuti “president Ilvese nõunikuks ja võibolla ka tüdruksõbraks”.
See on tõsine süüdistus presidendi moraalse palge kohta. Võib spekuleerida, et kuna presidendil endal pole võimalik selliste insinuatsioonide ümberlükkamisega tegeleda, siis sai Iivi Masso täiendava tööülesande. Sest Masso isikust lähtuv väite ümberlükkamine tühistab ka presidendi kohta käiva väite, aga... loomulikult ei saa me seda kunagi teada. Olgu see siis lihtsalt kolumnisti isiklik arvamus.
Aga kas presidendi nõunikul, kes on avaliku teenistuse tähenduses avalik isik, saab olla mitu rolli? Eestis on üldjuhul vastus jaatav. Isikul on õigus olla ka midagi muud kui ametiisik. Ometi pole see aksioom ja vajab igakordset tõestamist. Kõik oleneb riivata saanud isiku vaatepunktist, kellena ta tahab esineda.
Kuid seesama õigus on ka Risto Vuorisel. Kas Vuorinen tegi artiklit jagades ja kommenteerides seda Soome Yleisradio korrespondendina või väljendas isiklikku arvamust? Masso räägib temast kui ajakirjanikust, kuid kui Vuorinen avaldas oma isiklikku arvamust, siis on Masso üleskutse teda boikoteerida mitte ainult ebakohane, vaid ka otseselt kahjulike tagajärgedega.
Lõpetuseks. Ligi kolmekümneaastase tutvuse põhjal Vuorisega võin öelda, et inimene, kes nimetab Ristot “Kremli propaganda õhutajaks” on kas eksiteele viidud või pahatahtlik. See on jälle kolumnisti isiklik arvamus.
