Skrillex vs. DJ Shadow!!!

Siim Nestor raporteerib kahe tantsumuusika gigandi ülesastumistelt Tallinna ööklubides.

Möödunud nädala reedel esilinastus India kinodes muusikaliste numbritega küllastatud ja rohkete eriefektidega spektaakel “MSG: The Messenger”, mille peaosas ja mille teostajaks on rokkstaari mõõtmetes spirituaalne juht Gurmeet Ram Rahim Singh Insan.

Üleloomulike võimete, toretsevate ja kirevate riietega superguru võitleb filmis narkokaubitsejatega ja mõõkadega relvastatud gangsteritega, propageerib tsölibaati ja taimetoitlust. Superguru lööb rusikaga vastu puunotti ja see pudeneb saepuruks. Ta ratsutab hiiglaslikul tiibadega motoriseeritud lõvil, tantsib ja laulab uhkete monumentide otsas.

Hüperpühak Insan tegutseb ka reaalses elus, mitte ainult kinolinal. Ta on spirituaalse organisatsiooni Dera ­Sacha Sauda liider, millel väidetavalt 50 miljonit järgijat ning mille sõnumis ja ikonograafias segunevad sikhism, hinduism, islam ja kristlus. Insani vastu tunneb huvi ka politsei – uuritakse kahtlustusi, et ta on andnud käsu 400 jüngri kastreerimiseks ja tema seotust vägistamise ning mõrvadega. “See on narkokartellide vandenõu minu vastu,” ütleb mees, keda hüütakse pühakuks, guruks, ingliks ja jumalaks.

Ma loen artiklit sellest pöörasest tegelasest hommikul Wall Street Journalist.

Sama päeva öösel Club Factorys (endine Überblingen) maailma kõige vihatuma elektroonilise tantsumuusika superstaari Skrillexi esinemisel olen ma kirjutanud märkmetesse: “Nagu see India hull superguru!”

Ega ma lausrumalusi pole märkmikku kritseldanud. Kõige ilmsem ühenduslüli Insani ja Skrillexi vahel on “tantsumuusikapidu kui spirituaalne kogemus”, “God is a DJ” ja muud trafaretsused.

Aga veel. Täpselt nagu Insan on ka ­Skrillex näilike supervõimetega. Tema võimeteks on üleforsseeritult müristavad bassid ja hädasireenide-sarnased käigud kriiskavatel süntesaatoritel. Ning EDMi põhiline võlusau: drop (muusika paisub vähehaaval maksimumini, kliimaksini, peatub korraks, ja läheb katkestatud paigast või uuest kohast edasi). Nagu Insan, näeb ka Skrillex eriskummaline välja – peamiselt võrreldakse teda orkidega “Sõrmuste isandast”.

Ka Skrillex on mõnevõrra oikumeeniline. Oma kahetunnises setis lajatab ta pauklevate EDMi mütakate vahele saali trap-rap’i, uut nunnut räpparit ILoveMakkoneni ja House of Paini igihalja pala “Jump Around” (mis kõlab selle digitaalse maksimalismi sees kõhetu ja õhuke nagu mõni 50ndate produktsioon). Ja finaalis veel yacht-rock’i!!! Ta paneb peale Toto “Africa”, ja keerab loo tempo lõpuks nii üles, et kuuldavaks jääb vaid närviline ja raevukas prõgin. See on kulminatsioonide kulminatsioon. Võimsus! Jällegi – nagu supergurugi, keerab Skrillex vindi nii üle, nii maksimumini, et teda peatab lõpuks vaid inimvõimete, efektide ja tehnikavõimaluste piir. Olgu ka öeldud, et esimese drop’i lasi Skrillex masinatest välja 30 sekundit pärast oma esinemise algust.

Ma ootasin Skrillexi ülesastumiselt iseenesest raevukamat digitaalses blenderis võbelemist. Kuidagi jäi siiski kõik ettearvatuks. Kui välja arvata, et näen üksjagu noori daame, kel on seljas tume liibuv puuvillane kleit ja selle peal suurte silmustega valge kudum, justkui võrk. Viimati nägin selliseid outfit’e 90ndatel. Ühtlasi panen erakordsena kirja, kuidas üks noormees karjub kaaslasele: “Täitsa perses, ma homme ei kuule vist mitte midagi!” ja see on selgelt kõige kiitvam hinnang võimalikest (LINK! Kui guru kastreerib, siis Skrillex võtab oma jüngritelt kõrvakuulmise). Aga kuulen ka etteheidet – “See on tal kõik pre-mixed!” Ehk siis kahtlus, et kogu muusika on varem kokku miksitud ja lindistatud ja kuulus olend vaid teeskleb puldis heeblite ja nuppudega aktiivset jändamist. Õnneks ta ei kuule seda solvangut ja hüppab korduvalt kaksiratsi plaadimängijate kohale, et kähiseda mikrofoni “Are fucking you crazy!?!?!?”. Ta hääl on sama kummaline kui välimus. Nagu vanaldane kalkun, kes on sõjaveteranina üleelanud kümneid tänupühasid. Ja tal on ilmselt tõesti lennuvõime nagu ka supergurul Indias.

Ei. Muidugi. Võimas. Ei ole päris minu maitse, aga mulle meeldib, et inimestele selline asi meeldib. Kontrollitud kaos ja rütmikas seosetu lärm.

Kaks õhtut hiljem esineb Tallinnas teine elektroonilise tantsumuusika ebajumal Ameerikast. Seekord selline, keda jumaldavad spetsialistid, puritaanid ja muud tõsised inimesed. DJ Shadow. Publikus märkan nii kohalikke hiphop-prominente, metal’i- kui indimehi, hunnikus DJsid ja produtsente. Väga laialt lugupeetud mees on DJ Shadow.

Rock Cafes esineb DJ Shadow’ partneriks teine turntablism’i suurkuju DJ Cut Chemist. Nende programm koosneb üksnes 1970ndatel hiphopi saundile aluse pannud newyorklase Afrika Bambaataa isikliku plaadikogu plaatidest.

Tundub nagu hariduslik istumine? Aga see ongi. Kogu esinemine on nagu loeng. Härrad on jaganud muusikavaliku plokkidesse ning selgitavad saalisolijatele, millise ajastu või alastiili nad Bambaataa plaadikogust nüüd välja tõmbavad. Hmm, ei saa kurta – mehed on miksimist ikka harjutanud, on äratundmismomente, on kuulamiskogemuse avardamist. Austus.

DJ Shadow & Co ülesastumine on Skrillexi show’ kõige kaugem vastaskoht. Kui need mehed kasutavad vinüülide mängitamiseks kuut grammofoni, siis Skrillexi puhul, meenutan, kahtlustati, et ta teeskleb muusika mängimist. Siin on täieline austus muusikaajaloo vastu, millel ­Skrillex – nagu arvatakse – tambib. Skrillexil ronisid inimesed mööda klubi ehituskonstruktsioone ja sisekujundust, siin inimesed põhimõtteliselt seisavad selle rabelemisega võrreldes.

Ja mida ma kahe lähestikku Tallinnas esinenud suurkuju etteastete võrdlemisel teada sain? Et üks on lõbusam, teine huvitavam. Aga seda ma teadsin juba ennegi.

Skrillex

12. veebruaril 2015 Tallinnas Club Factorys

DJ Shadow & Cut Chemist’s

14. veebruaril 2015 Tallinnas Rock Cafes