Enesekeskse enesetaandaja naivism
Jaan Tooming “Teater kui saladus” Ilmamaa, 2015 176 lk.
Missugusele poeedile võiksid kuuluda sellised vemmalvärsid? „Mure kiuste / võtan kirve / Raiun maha / hirmu irve // Hirmu irve / kukub maha / Suure rõõmu / selja taha.“ Kõlab veidi nagu „heering, heering, heida maha, suure säina selja taha“, eks ole! On see mõni teismeline eksistentsiaalne ja vimkadega värsitreial? Ei ole. See on kirglikult usklik teatrikorüfee Jaan Tooming. Värsid ilmusid 2009. aastal Loomingus ja on ehk tunnuslikud.
Tooming ongi eksistentsiaalne, aga armastab vigureid ja kipub tekstides tibake lahmima. Räägib kõige meelsamini endast (näidendi „Ird K“arvustus suubub sujuvalt Toominga-Irdi suhete avamisele) ja kui nimetab kedagi teist, siis annab kiireid paikapanevaid hinnanguid. Hinnangud aga tunduvad sõltuvat tujust. Kord leiab, et küünilise naljaonu Kiviräha tükid ei loo kunagi võimalusi suurte sangarite tekkeks, samas kiidab Kivirähi „Voldemari“ pikalt ja üsna paksudes värvides. Kord on nii vastik ja kultuuritu, et „Ebahaige“ lavastuses öeldi munn ja perse, samas nendib moralistlik Tooming ise, et Peer Gynt oli läbi tüki “türaga kepimees”. Selline seinast seina liikumine teeb tiba nõutuks, aga mitte väga – sest kirjutaja on prohveti ja kuulutaja mõõtu Jaan Tooming.
Nii on Toomingal tihtipeale – kui miski on paha), siis on paha läbinisti - näiteks, et tänapäeva teater on laip ja Vanemuises on vaid kaks tõsiseltvõetavat näitlejat. Kui keegi on aga hea nagu Lauri Lagle, siis talle tehakse liiga ja ta peaks tingimata looma oma trupi. Uku Uusberg tõuseb aga 10-15 aasta pärast uuesti Vanapaganat mängides KINDLASTI (minu suurtähed – PS) mängus müütilisele tasandile. Kaasaja teatri põhiviga tundub olevat, et mängitakse realistlikult, tuleks aga kasutada maske ja mängida kujundlikult, suurelt. Kahju, et Tooming Nukuteatris ei lavasta.
Tooming ise mängis kunagi tõesti rollid suureks. Kuigi oli minu jaoks alati lihtsalt Jaan Tooming (ei osanud mina näha suurt ümberkehastumist) ja mäng sõltus ka justkui tema tujust. Ta võis lõhkuda dekoratsioone ja teha vägevat häält või siis olla napp ja tujutu ning anda teksti mürgiselt ja kitsilt. Ometi igatseks nii kirglikku mängu veel näha. See oli üks vägevamaid mängimisi, mis ma eesti teatris olen näinud. Ja kui jaks ei kanna enam läbi pika tüki, siis ka iga muud moodi avalik etteaste on Toominga puhul sündmus. Isegi kui sinna annus absurdi lisandub nagu NO teatri „Macbethi“ lõpus Shakespeare’i tümitamine ja ei-tea-miks, ei-tea-kust, Uku Masingu tekstide väljatõmbamine. Aga miks ka mitte. Tooming võib. Ja las lahmib kirjutadeski, peaasi, et jääb endaks.
