Eile kirjutas Õhtuleht, kuidas Isamaa e-hääletusel toetasid praegust juhatust inimesed, kes enda teada hääletusel ei osalenudki. 2015. aastal paljastas Isamaa ühe eellase Res Publica esimene töötaja Rene Leiner, kuidas räpased võtted on olnud partei orgaaniline osa juba algusest peale. Taasavaldame toonase loo uuesti. 

***

“Unistus puhtast ja ausast poliitikast on utoopia. Seda ei ole üheski riigis. Unistama peab, aga mul ei ole volitusi millegi muutmiseks,” pomises president rohkem nagu omaette.

Peep Ehasalu
“Hullu munga päevik”

Südatalv 2003. Üsna tihti heliseb mu taskus telefon ja ekraanile ilmuvad kolm tähte – Ken. Helistajaks Res Publica hall kardinal ja varasem peasekretär (parteilaste slängis gensekKen-Marti Vaher. “Kuidas läheb, olukord on kontrolli all? Teeme siis nii, et paneme Teedu Tartus esimeseks, Urmo võiks olla teine ja Ene kolmas.” Jutt lühike ja selge. Business as usual.

Hilisöö samast ajajärgust. Tegevuspaik Res Publica Tartu kontor. Tegevus tuttav eelmisest hilissuvest, kohalike valimiste nimekirjade sisevalimistest. Uksed keeratakse lukku, tuled kustutatakse. Lukustatud kontorisse jäävad kaks inimest – mina ja tänaseks geivastase populismiga tuntust kogunud ustav parteisõdur, juba siis “papa” tiitli teeninud Priit Sibul. “Papa” tähistas Res Publica vanade olijate sekka ehk kõige suletumasse siseringi kuulujaid.