Ebasiiras katse korraldada teatriõhtu

Von Krahli "Budapest" on teatriteosena terviklik ja usutav, arvab Meelis Oidsalu.

"Budapest". Kontseptsioon, lavastus, tekst, lavakujundus Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak.

Esietendus Von Krahli teatris 16. jaanuaril 2015.

Kui Von Krahli veteranide Tiina Tauraite, Erki Lauri, Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa eelmine koostöölavastus “The End” 2011. aastal Riias Balti Teatrifestivalil etendus, pillas üks Iiri teatriteadlane kolm põlglikku sõna: “self-indulgent crap” ehk “enesekeskne pask”. Iirlane ütles neid sõnu küll mõrudalt, aga mulle tundus see siis ja tundub ka “Budapesti” puhul tabava žanrimääratlusena ja üldse mitte halvas mõttes.

Maailmalõputeemaline “The End” oli Von Krahli trupi mentaalne check-out eesti teatrist ja kultuurist, seal ei panustatud hetkekski teatraalsele tõsiseltvõetavusele, teatri üle ilguti südamest ja mõnuga ning etenduse lõpus sooritati sümboolne enesetapp. Neli aastat hiljem, lavastuses “Budapest”, hiilivad need samad enesekesksed tüübid incognito, maskeeritult, taas teatrisse. Nende tagasitulek on rõhutatult, ent seda vähem usutavalt alandlik. Eelmaa on “maskeerunud” telliskivseinaks, Ulfsak punaseks eesriideks ja laudpõrandaks, Tauraite tugitooliks, Erki Laur mustaks sametkardinaks. Kui tüüpide hale peitusemäng lõpuks “paljastub” ja nad üksteisele oma “tegelikku” mina tutvustama hakkavad, osutub enesepaljastus järjekordseks häbematult saamatuks valeks, nagu seda on terve lavastuski.