Õige ajaloo tegemine

Jaan Ruus peab Elmo Nüganeni kinorekordeid purustavat sõjafilmi "1944" heaks õppefilmiks.

„1944“. Režissöör Elmo Nüganen. Stsenarist Leo Kunnas. Operaatorid Rein Kotov, Mart Taniel. Osades Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu jt. Alates 20. veebruarist Eesti kinodes.

„See pole sõjafilm,” ütleb lavastaja Elmo Nüganen. Muidugi on. Aga neid saab teha väga erinevalt. Võib eepiliselt kujutada mõlemaid pooli (nagu ühes maailma esimeses suurfilmis, David Griffithi „Rahvuse sünnis“, 1915). Võib ülima realismiga esitada idealistlike noorsõdurite rindeõudusi (Lewis Milestone’i „Läänerindel muutuseta“, 1930). Võib sümbolitega võimendada massiivset propagandaeepikat (Mihhail Tšiaureli „Berliini langemine“, 1949). Võib taaselustada toimunut nagu 1944. aasta teise rinde avamise panoraam „Kõige pikem päev“ (1962). Aga võib ka sisse vaadata sõja aja lapsepõlve (Andrei Tarkovski „Ivani lapsepõlv“, 1962).

„1944” asub audiovisuaalpiltides mõtestama meie ajalugu teel „euroajaloo” poole. Produtsent Kris Taska ja stsenarist Leo Kunnas nimetavad aja ja koha: „1944. aasta Sinimägede lahingutest juulis kuni Sõrve sääre vallutamiseni Punaarmee poolt novembri lõpus. Sõda näidatakse nii Saksa armees kui Punaväes sõdivate eestlaste silme läbi“. Nüganen jätkab filmist „Nimed marmortahvlil“ (2002) tuttavat rahvusromantilist joont, ainult nüüd vaatleb ta mõlemaid pooli tõsise huviga. Teine maailmasõda esitatakse valikusituatsioonidena, kus kõik valikud on halvad.