Andrei Ivanov. Hinge laboratoorium

Kirjanik Andrei Ivanov avaldas äsja kolmanda osa “Kuutõbise pihtimus” oma mahukast Skandinaavia triloogiast, mis joonistab panoraamse pildi eestivenelasest pagulase Jevgeni tragikoomilistest seiklustest 1990. aastate Põhjamaades. Kirjanikku intervjueeris Priit Hõbemägi.

Teie romaanitriloogiasse kuuluvad teosed “Hanumani teekond Lollandile” (e.k. 2012), “Bizarre” (e.k. 2014) ja “Kuutõbise pihtimus” (e.k. 2015). Eesti oludes väga mahukas kirjandusteos, mille maht on ühtekokku tuhatkond lehekülge. Mis sundis just seda teemat valima ja nii järjekindlalt pühenduma?

Ma ei valinud midagi. Nii juhtus. Triloogia on palju aastaid kestnud mõtiskluste, vaatluste, seikluste ja rännakute tulemus, samuti oli tähtis roll ka sellel, et ma pöördusin palju kordi kirjutatu juurde tagasi ning kirjutasin juba tehtu ümber. Mis teemat puudutab… ma ei arva, et see oli valik. Minu puhul mitte kõige sobivam sõna. Mulle tundub, et valik – see on siis, kui inimene pärast palgapäeva koduteel mõtleb: kas astuda sisse kasiinosse või baari? Siis on valik. Aga mina kirjutasin sellest, mis ise minust väljus. Ma lihtsalt kirjutasin üles, ning pärast otsustasin, kuidas kirjapandut organiseerida. Kirjutasin suurte ja lühikeste lõikude kaupa. Pilt kolmest raamatust, igaüks oma teema ja intriigiga ning oma narratiivi ja tempoga, ei tekkinud kohe; see tekkis nagu foto, mida ilmutatakse – aeglaselt, aastatega....