Tegelikult pole moodsa aja rahategemine visuaalselt just liiga huvitav tegevus. Ei ole siin lõhnavat trükivärvi, läikivat rahapaberit ega mürisevat trükipressi. Lihtsalt mõned lauad ja toolid, ridamisi arvuteid ja ekraane ning Filpozzi ja tema neli kolleegi. Aknast avaneb vaade kevadpäikeses Toompeale. On esmaspäev, üheksas märts.
Siiski on ka Eesti keskpankurite jaoks tegemist ajaloolise hetkega ja kui Filipozzi natuke enne kelle poolt kahtteist arvuti taha istub, kogunevad tema selja taha ka ülejäänud ruumis viibijad. Keegi teeb mobiiliga pilti. Keegi pomiseb: „No ei ole normaalne.“

Nüüd aga kõige tähtsam osa. Raha tegemine ise. Juba varem hommikul oli Filpozzi välja vaadanud mõned võlakirjade pakkujad, et mis hinnaga ja mis kogustes müüakse. Esimese tehingu puhul on otsustatud, et Eesti Pank ostab Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) võlakirju. Nüüd saadab Filpozzi erinevatele maakleritele Saksamaalt, Prantsusmaalt, USA-st ja mujalt välja hinnapäringu: „Soovin osta 10 miljoni euro eest.“ Mõni sekund hiljem hakkavad arvutiekraanile ilmuma pakkumised. Filpozzi valib välja kõige soodsama ja kell 11.25 vajutab nupule „Lift“. Ongi tehtud. Samal hetkel kui Filipozzi klikib „Lift“, tähendab see üheltpoolt et Eesti Pank ostab 10 miljoni eest võlakirju ja teisalt, et Eesti Pank on äsja loonud 10 miljonit värsket eurot. Täna rohkem raha ei tee, kümnest miljonist piisab, võtab ajaloolised hetked kokku Eesti Panga finantsturgude osakonna juhataja Janno Luurmees.

Siiani on kõik lihtne. Või olgu, rahandusteoreetiliselt keeruline, ülimalt spekulatiivne ja vaieldav, aga vähemalt tehniliselt lihtne. Paraku see fakt– Eesti Pank lõi siin Eestis 10 miljonit eurot ja saatis selle raha kuhugi välismaale – tähendab seda, et edasi muutub rahanduslik-tehniline küsimus otseselt poliitiliseks ja kindlasti ka emotsionaalseks. Raha tehakse Eestis, aga raha Eestisse ei jää.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid