Müüt normaalsest inimesest

“Individuaalsus oli kunagi tee isikliku vabaduseni – võimalus juhtida elu omaenda tingimustel. Normcore otsib vabadust, mis tuleneb tavalisusest. See leiab vabaduse mitte milleski eriline olemises ning mõistab, et kohanemis­oskus viib kuuluvuseni.” Nii defineeriti normcore 2013. aastal. Mis sellest uus-normaalsusest tänaseks on saanud, uurib Kaarin Kivirähk.

Sõna “normcore” on Eesti Eks­pressi lehekülgedel varem trükitud vähemalt ühe korra – umbes aasta eest jõudis normaalsus­trend “Nädala sõna” rubriiki. Seal kirjeldati normcore’i peamiselt tavalisust rõhutava riietumisstiilina. “Rõivad, mida kannab kõige tavalisem inimene; riided, mida ei tule osta trendibutiikidest, vaid selvehallist.” Tõsi on, et sageli peetaksegi normcore’i eelkõige moetrendiks. Ning kui küsida moegurmaanidelt, mis on normcore’i tähendus täna, siis selgub, etnormcore on tegelikult “nii last season”. Selle kevade moelavad on vallutanud supermodellid lillelistes hipikleitides ja tänavamoes valitsevad metalsetes dressides tervisegootid. Kuid aruteludnormcore’i üle hargnesid ka teises suunas, jõudes ülikooliprofessorite tolmustesse kabinettidesse ja peentesse välismaa kultuuriajakirjadesse. Nii järgime ka meie siin rohkem seda viimast liini ja räägime pigem Roland ­Barthesist kui Karl ­Lagerfeldist, pigem kultuuritekstist kui moepiiblist.

Niisiis, 1957. aastal andis kultuuriteoreetik Roland Barthes välja raamatu “Mütoloogiad”. See koosneb lühikestest vaimukatest esseedest, mille eesmärk on paljastada ühiskonnas loomulikena mõjuvaid müüte. Pingsa müütide lammutamisega lootis Barthes jõuda vabaduseni.