Potentsiaalselt konfliktset olukorda olid turvama saabunud kümned G4S turvamehed ning erariietes ja vormides politseinikud.

Kuna pinged kahe rahvuse vahel on suured, ei lubatud aserbaidzaane isegi mitte Armeenia banketiruumi lähedale ja selle ust ja koridori valvasid G4S turvamehed, kes teatasid võõrastele külalistele, et üritusele pääseb vaid kutsetega. Aserid, kelle mälestustseremoonia toimus vaid mõni meeter eemal asuvas ruumis, said sisse tulla peauksest, kuid väljuma pidid nad maja tagant keldriukse kaudu. Politseinike hulk maja ümber oli samuti märkimisväärne. Siiski pidasid vaenutsevate naaberrahvaste esindajad end ülal Eestisse sobiva vaoshoitusega.

Kui armeenlased olid oma üritust lõpetamas, pidid aserid oma ruumiga kiiresti hüvasti jätma. Turvameeste saatel paluti neil oma lipud ja plakatid kokku korjata ning keldritrepi kaudu raamatukogust lahkuda. Armeenlaste mälestustseremooniale järgnenud pidulaud oli nimelt saalis, mis asus aserite poolt renditud ruumi kõrval. Kui aserid armeenlaste rikkalikust söögilauast möödusid, valvasid ka seda G4S turvamehed. Vähemalt kolm.

Aserbaidzaanid ise olid muidugi olukorrast hämmingus. "Me elame siiski demokraatlikus Eesti riigis. Ma ei saa aru, miks meid ei lubata koridoris käima ja me ei saa oma üritusele tulla peauksest nagu tulevad armeenlased..." selgitas oma pahameelt puhtas eesti keeles Mir Aga Quliyev, kes oli sunnitud Hodzalõ genotsiidi mälestustseremoonialt lahkuma samuti keldriukse kaudu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena