Siim Nestor: Kes aitaks meediaparanoia vastu?
Vaatasin ühel saunaõhtul Tallinna TVst jutusaadet “Vaba mõtte klubi”. Laua taga istusid Mart ja Martin Helme, Jakko Väli, Jaanus Karilaid ja alles hiljuti Maalehes töötanud Peeter Ernits.
Ennekõike kasutati eetriaega selleks, et tümitada meediat. Selgitada, kuidas ajakirjandus (õukonnameedia!) töötab valitsusparteide (kartellierakondade!) hüvanguks ja proovib EKREt demoniseerides uut parlamendierakonda hävitada. Sest kellelegi on ju EKRE natsismi paralleelide väljatoomine kasulik.
Eks ta ole. Üsna harjumuspärane värk. Kõik ajakirjanduses töötavad ja poliitikat jälgivad inimesed on sellega harjunud, et “Luige meediaimpeerium”, ERR ja Postimehe grupp töötavad Keskerakonna kinnitusel angažeeritult Keskerakonna vastu.
Meedia usaldusväärsust süsteemselt õõnestavate rühmade ridadesse on möödunud aasta sees lisandunud SAPTK ja nüüd ka viimasele lähedane partei EKRE. Read täienevad. Ühiselt töötlevad nad auditooriumi, et siinne peavooluajakirjandus on valitsuse, euroliberastide ja/või Ameerika propagandistlik käepikendus.
Ega selles vandenõuteooriate külvamises polegi midagi erakordset. Olles seda protsessi aga võrdlemisi pikalt jälginud, siis ega peavoolumeedia ennast ise ei kaitse. Ei laskuta teooriate ümberlükkamisse. Arusaadav. Mis aga tähelepanuväärne, on see, et üksjagu inimesi, kes jagavad EKRE, SAPTKi või Keskerakonnaga sarnaseid vaateid ja töötavad ise peavoolumeedias, ei kipu samuti avalikult selgitama, et see jutt on jama. Et neil on täiesti vabad käes neis ajalehtedes oma arvamusega esineda, et nad ei saa uudiste kirjutamiseks käske Stenbockist, Brüsselist või Pentagonist, nagu see on ka kõigi teiste ajakirjanikega. Et ajakirjandusettevõtted, kus nad töötavad, ei püüa neid organisatsioone hävitada.
Ma ei ole märganud, et nad – kellel on EKRE ja SAPTKi austajate hulgas autoriteeti, ja selliseid kolleege on mul üksjagu – sellesama peavoolumeedia kaitseks välja astuks. Minu arust on ka vaikimine kaasa aitamine enda maine alla tõmbamisele. Väikese meediakoolituse asemel, mida inimesed vajavad aina rohkem ja sagedamini, kohtab hoopis seda, kuidas gurud ja vähem gurud peavoolumeedias manitsevad peavoolumeediat EKREt ja SAPTKi hellemalt menetlema ning jagavad õpetussõnu, kuidas meediat vastu rünnata. Meediakriitika on täiesti omal kohal, võimatu vastu vaielda, aga meediakoolitus alusetutest kahtlustest klaariks löömiseks on samuti vajalik.
On terve trobikond kolleege peavoolumeedias, kes võiksid seda teha, aga pole senini märganud, et nad seda teeks. Mina seda teha ei saa, nad ei usu mind – olen vaadetelt liberaal, liberast, tolerast, homofiil, pealegi sotsi poeg, nii et ma olen nende jaoks automaatselt osaline selles suures ja hävitavas vandenõus.
Ma ei räägi siin lojaalsusest tööandjale. Ma räägin enda tsunfti au kaitsmisest ja seeläbi iseenda töö, ajakirjanikutöö kaitsmisest jaburate ja üha kasvavate süüdistuste eest.
