Miks tuli tippkirurg Peep Talving Ameerikast tagasi?
(4)
Süsimustade puukingade klõbinal jookseb Peep Talving Tartus Maarjamõisa haiglas trepist üles teisele korrusele.
“Ma käin alati trepist, ei jõua lifti oodata.”
Siin on kolm Tartu ülikooli kliinikumi intensiivraviosakonda. Osakonnas number kaks lebab Keskerakonna esimees, endine valitsusjuht Edgar Savisaar.
Talving räägib kiiresti ja konkreetselt nagu CNNi toimetaja. Kõrv siiski ei erista, kas tema aktsent on pärit USAst Californiast, kus ta elas ja töötas kuus aastat, või Rootsist, kus ta lühemate ja pikemate pausidega on tänase seisuga elanud 30 aastat.
Esmaspäeva pärastlõunast alates teab iga inimene Eestis, kes on Peep Talving – kirurg, kes amputeeris Edgar Savisaare jala.
2013. aasta oktoobrist on Peep Talving pärast veerand sajandi pikkust välismaal töötamist tagasi Eestis. “Mul on kolm töökohta. Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu ülikooli Kliinikum ja Tartu ülikool. Iga kuu olen ma kolm nädalat Tallinnas ja nädala Tartus kliinikumis ja ülikoolis.”
Sel sündmusterohkel nädalal Tartusse sattumine oli varem kavandatud – Talving loeb kirurgiaresidentidele valikainekursusi. Lisaks haigusjuhtumipõhised seminarid intensiivraviosakonnas, uue meditsiinikirjanduse ülevaateid. “Seda nimetame me journal club,” ütleb ta.
Edgar Savisaar lihtsalt sattus olema haiglas samal ajal, kui Tartu ülikooli erakorraline kirurgiaprofessor Talving nädalaks Tartusse tuli.
See, et patsient on endine peaminister, suure parlamendierakonna juht, Tallinna linnapea…
“Me räägime meediamagnetist…” katkestab Talving.
Arstide pressikonverents, mis teisipäeval Maarjamõisas toimus, on Eestis uus asi. Savisaare infarktiravi tosin aastat tagasi samas kliinikus oli nii saladusse looritatud, et isegi patsiendi lahkumine haigla tagaukse kaudu sätiti ajale, mil kliiniku pressiosakond oli lubanud meediale peaukse juures selgitusi jagada.
Sel teisipäeval oli Talving ise peategelane.
“Peter Rhee, ta juhib Arizona ülikooli kliinikumi traumakeskust, sai kuulsaks sellega, kui käsitles väga elegantselt juhtumit, kus USA kongressi liiget Gabrielle Giffordsi tulistati pähe. Pärast käis ta presidendi õhtusöökidel, istus presidendi abikaasa kõrval.”
Talving tsiteerib Rhee sõnu: “Sa pead rääkima meediale, muidu meedia teeb seda sinu eest, aga mitte selle nurga all, mis on õige ja mida sina tahaksid. Sul on võimalus, kasuta seda mõistlikult ja ausalt.”
Teisipäeval oli arstidel asja avalikustamiseks omaste volitus. Nemad tahtsid, et asi oleks läbipaistev.
“See interventsioon…” ütleb Talving, pidades silmas jala amputeerimist, “…sellest ei ole võimalik taganeda. On mõistlik olla aus, muidu hakkab meedia spekuleerima.”
Töö Los Angelese maakonnahaigla erakorralise kirurgia keskuses on talle varemgi toonud kokkupuuteid inimestega, kes on kuulsad.
“Meil on olnud palju kuulsaid haigeid. Korraldati patsientide kokkutulekuid – kõik, kes olid olnud raskelt vigastatuna haiglas, olid teretulnud tagasi, kohtamaks oma arste, õdesid, hooldajaid. Kui nad olid ajuvigastusega, siis nad ei mäletagi, kes neid ravis või hooldas. Seal käis palju staare. Minu haige oli Daniel Lanois, kes produtseeris U2 plaadi “The Joshua Tree” ja Peter Gabrieli “So”. Detailid ei ole vist tähtsad,” ütleb ta. Ning lisab, et Leonardo di Caprio ema ja isa käisid igal suvel patsientide kokkutulekul.
Miks peaks USA suures meditsiinikeskuses abiprofessori staatusse jõudnud mees tulema tagasi Eestisse, kaotama väga mitmekordselt palgas, aga ka kliimas (355 päikeselist päeva aastas Los Angeleses versus aastaid udust Eesti ilma)? Lisaks veel töötempo.
“Ma olen 25 aastat töötanud eri kohtades. Mu pere (elukaaslane, kaks tütart ja poeg) on olnud minuga kaasas, aga nad ei tahtnud kolida ära Eestist, nad tahtsid olla vanavanemate lähedal. Lõpuks ma sain aru, et nemad on andnud mulle võimaluse iseennast arendada, nüüd ma pean tagasi andma,” räägib Talving soravalt, nagu oleks seda põhjendust temalt vähemalt kümme korda küsitud.
Kolm ja pool aastat tagasi sai Hobulaiul paadiõnnetuses surma tema vanem vend, Jaak. Samuti arst.
“Kõike seda kokku pannes ma mõtlesin. Miks mitte tulla tagasi ja teha Eestis üks hea asi? Mul on teadmised, oskused, kogemused, millega saab Eestis teha väga hea asja,” ütleb ta.
Eestis tulevast tööd kavandades oli selge, et ta tahab olla eeskätt arst. Nii jäigi – 60 protsenti tööd haiglas haigetega ning 40 protsenti õpetamist, teadust ja korraldamist.
Ja ennäe, Tallinna on juba sündinud Los Angelese maakonnahaigla traumakeskus, vähendatud mõõdus.
Selle haigla tööpiirkonnas elab suur osa Eesti potsentsiaalseid patsiente – 700 000 inimest. Lisaks võrgustumine Läänemaa, Rapla ja Saarte haiglatega. Ilmselge oli, et erakorraliste traumadega patsiente jõuab Mustamäele rohkem, aga puudu on vastav keskus ja inimesed, kes oleks nendega tegelemiseks saanud koolitust.
Töö Ameerikas meenutas üsna palju seda, mida televaataja on näinud sarjas “Kiirabihaigla”.
“Tempo on kiire, kuid sündmuste tulv on forsseeritud. Nad seal ei näita, kuidas sa pead radioloogiga vaidlema ja ei saa tundide kaupa kompuutertomograafiasse. Ameerika suurtes haiglates on mahud väga suured – Los Angelese maakonnas 6000 traumahaiget aastas. Südamevigastused – me kunagi ei jalutanud südamevigastusega haigega, alati jooksime. Need haiged surevad liftis, kui sa ei kiirusta,” ütleb Talving.
Eesti õnneks tulistatakse meil vähe. See omakorda tähendab, et traumakirurgide töö on igavavõitu. “Siin on liiklusvigastusi, kus on põrn tükkideks või maks, nendega me jookseme samamoodi.”
Teravaimad elamused on pärit aastast Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kaplinnas. Seal olid kohalikud harjunud omal käel asju ajama. Usaldus politsei vastu oli null.
“Vaatasime Kaplinna ülikooli haiglas kell viis õhtul, et töö hakkab lõppema, õllekad tehakse lahti. Esimesi patsiente hakkame ootama kell seitse. Kui nad hakkavad jooma, siis võtavad nad noa välja või hakkavad tulistama.” Aastas tuli haiglasse 18 000 traumahaiget.
Eesti näitajad on selle kõrval väga head, või siis väga halvad, kui vaadata arstide töö huvitavuse seisukohalt. 2013. aastal tuli kõigi Eesti haiglate peale kokku 256 raskesti vigastatud haiget.
Tartu ja Tallinna suurhaiglad on aastakümneid omavahel nagistanud, kes on parem. Traumahaigete ravitulemuste analüüs, mille Talving oma tudengitega ära tegi, näitab, et vahet pole.
“Kõik võivad rahuneda ja öelda, et me pakume samasugust ravi.”
Los Angeleses kuulas Talving lõikustoas alati muusikat. Seal oli pistikupesa, kus sai oma iPhone’i külge ühendada. Enne tuli eemaldada residendi iPod, mis mängis tavaliselt räppi.
Kui Talving kuulab, siis Van Morrisoni, Jethro Tulli, Yesi, David Sylviani.
Tallinnas on lõikustoas raadio. Tartus on aga lõikustel alati selline pinge peal olnud, et pole mahti tähele panna, kas seal üldse midagi mängib.
