Tartu Kunstimuuseum on uus must – endiselt

Tartu Kunstimuuseum oli kuum juba eelmisel hooajal, aga ka sel kevadel pole muuseumi värskus ja trendikus kuhugi kadunud, kirjutab näitust “Noorus kui elustiil” vaatamas käinud Kaarin Kivirähk.

Näitus “Noorus kui elustiil”

Kunstnikud Helmi Arrak, Krzysztof Bagiński, Eglė Budvytytė, rühmitus Democracia, Eike Eplik, Minna Hint, Miguel B. Jaques, Ada Karczmarczyk, Mari-Leen Kiipli, Kiwa, Kaarel Kurismaa, Kulla Laas, Mihkel Maripuu, Johanna Mudist, Art Nõukas, Jüri Ojaver, Ats Parve, Bruno Peinado, Anastassia Šarõmova, Aap Tepper, Timo Toots, Leonardo Ulian, Mari Volens, Kristina Õllek. Kuraatorid Marika Agu, Nele Ambos, Hanna-Liis Kont, Julia Polujanenkova. Tartu Kunstimuuseumis 12. märtsist kuni 17. maini 2015.

Tartu on linn, mille peaväljakut ehib skulptuur suudlevatest tudengitest. Seega tundub näitus noorusest sealsamas raeplatsi ääres asuvas muuseumis üsna loomuliku asjade käiguna. Samuti on Tartu Kunstimuuseumi enda stiil viimastel aastatel üha nooruslikumaks muutunud.

Näitus “Noorus kui elustiil” põhineb iseenesest lihtsal ideel: pole olemas põlvkondi, on vaid lõputu noorus, mille võib elustiilina üle võtta ükskõik kes. Kuraatoreid kannustas eelmisel aastal meedias üsna suureks paisunud diskussioon Y-generatsioonist, mille üle murti pead ka arvamusfestivalil (vt ka: vestlusring, mõttetalgud, visioonid, õpitoad, Sirbi ja Müürilehe ühisnumber).

Iseenesest olen ma näituse kuraatoritega alati sama meelt olnud. Range vahetegemine iks- ja igrek-generatsioonide vahel ja skeemid, mille alusel üks on vastutustundetu hipster Kalamajas ja teine korraliku palgaga pereinimene Viimsis, on üsna naiivne. Mulle meenub eelmisel aastal Sirbis Tristan ­Priimäe poolt kirja pandud ikside ja igrekite teemaline diskussioon, kus viimase repliigina on ära toodud publikust kostev Rein Raua hääl: “Astroloogiasse mitte uskuva inimesena suhtun alati teatud skepsisega sellesse, et samal ajal sündinud inimeste vahel peaks olema midagi ühist. [–] 20- ja 40aastase vahel võib olla rohkem ühiseid jooni, kui nende kultuuriline ja muu taust on sarnane.” Niisiis oleks võinud ka Rein Raud sama ideega näituse kureerida.

Riskikuraatorid

Aga muidugi tundub tegelikult palju huvitavam ja usutavam, kui noorust ei defineeri Rein Raud, vaid noored ise. Näituse kuraatorid Marika Agu, Nele Ambos, Hanna-Liis Kont ja Julia Polujanenkova on kõik väga noored, mõned otse ülikoolist kuraatoripostile pandud. Hiljuti kirjutas Rael Artel KKEKi uudiskirjas kuraatoripõuast seoses Kunstihoone kuraatorikonkursi läbikukkumisega. Kuna Eestis kuraatoreid eraldi ei koolitata, tuleb vahetevahel muuseumi juhtkonnal riskida ja vajalikud töötajad ise välja õpetada. “Nooruse” näitus on kahtlemata üks sellise riski vilju.

Näituse esimene korrus on cool ja värske, teisel korrusel tekib alguses teatav ahistus liiga paljudest töödest. Mida vaadata, kuhu vaadata, millist teksti esimesena lugeda? Segaduse paisutavad äärmusesse ja võtavad samas hästi kokku Timo Tootsi ja Mihkel Maripuu infoühiskonna teemalised teosed. Muidugi teeb puhta esituse noorusest kui elustiilist igavesti noor roosas kleidis ja pisikeste punupatsidega Kiwa, kes oma videos “Kiik” rõõmsalt edasi-tagasi kiigub. Võimas video on ka Democracia “Olla igavene ja püsida hetkes” – parkuuripoiste teekond läbi vanaaegse katoliku surnuaia Madridis. Igavesse rahusse määratud surnuaed vastandatakse ülimoodsa ja ajaliku parkuurijate seltskonnaga. Kuid võib-olla on parkuuripoiste täielikus kehavalitsemises ja eepilistes hüpetes samuti mingi iidne rahu ja igavikutaotlus? Ning kalmistul ajatusse vaikimisse sunnitud tõsised kivikujud ja kurjad inglid vaatavad seda etendust kadedalt pealt. Noorus on ihaldusväärne ja tegelikult tahaksime me kõik olla igrekid.

Tartmus ja kitsad teksased

Niisiis jõuame ikkagi tagasi selle igreki ja iksini. Kuigi kuraatorite peamine idee on, et noorus on elustiil, mitte põlvkondlik nähtus, siis näiteks Johanna ­Mudisti maal “Järelkasv” kujutab endast kuraatori selgituste järgi X-generatsiooni tublit inimest, kes mõõdab ja kaalub, kas tema järelkasv (Y) on ikka piisavalt tubli ja järgib ühiskonna kriteeriume. No mida-mida, kuraatorid? Iksi ja igrekit ei pidanud ju olemas olema? Näituse seinatekstides kumab üldse veidi liiga tugevalt jäikade koolikirjandite stiili. Ülesehituselt sarnased ja küsimuse tõstatamisega lõppevad seinatekstid mõjuvad nagu mitukümmend kirjandi sissejuhatuse musternäidist.

Aga olgu, ka kirjandikirjutamise võlu ja valu on osa noorusest ning tegelikult saab ka nii, et tekste ei loe. Ja üldmulje on nii paljude meeldejäävate töödega näitusest kui ka Tartu kunstimuuseumist värske ja mõnus. Seal on uus raamatu- ja nännipood, ilusad trükised, põnevad publikuprogrammid – mida veel tahta? Kuigi peab ütlema, et hiljuti lühema nime Tartmus peale üle läinud muuseum on moe mõistes muutunud peavooluks. See on umbes nagu kitsad püksid, oversized mantlid või värvilised tossud. Me teame, et need on moes, aga meid huvitab veel rohkem, mis järgmiseks. Mida toob sügishooaeg? Kas järgmiseks moekohaks võiks saada hiljuti uue juhi saanud Tallinna Kunstihoone? Või ehk on juba niigi maineka Temnikova & Kasela kõrvale tõusmas mõni teinegi trendikas (era)galerii? Sest nagu näitus meile õpetas: noorus, tänapäevane mõtteviis ja uudne lähenemine on elustiil, mitte vanusest tulenev paratamatus.