Milline on hea vangla?

Karin Paulus mõtiskleb koos spetsialistidega selle üle, milline peaks tänapäeva vangla olema.

Läinud aasta viimastel päevadel jõudis viimaks eesti lugejateni prantsuse filosoofi ­Michel Foucault’ (1926–1984) kultusteos “Valvata ja karistada. Vangla sünd” (Surveiller et Punir, 1975) ­Mirjam ­Lepikulti tõlkes.

Raamat on väga tugevalt mõjutanud võimuinstitutsioonide ja arhi­tektuuri mõtestamist. Autor ­kirjutab pöördest, kuidas vaatemängulise kehalise piinamise juurest ­pöörduti teise­laadilise parandusliku ­praktika juurde, ja sellest, milliseid keskkondi on peetud heaks, et kinnipeetavaid võimalikult hästi kontrollida ja muuta.

Foucault ajendab mõtisklema, milliseid kontrollimehhanisme kasutame täna, kas õppima ning töötama innustav ning aina vähem stigmatiseeriv vangla on oma loomult silmakirjalik või hoopis ühiskonnale kasulik.