Suur inimene väikese algustähega
Õnnepalu on erakluse maailmameister, väikesaare paguluseski suudab ta pageda, perifeeriast leida omakorda perifeeria, kirjutab Meelis Oidsalu.
Tõnu Õnnepalu
“Lõpetuse ingel”
Loomingu Raamatukogu 8–9/2015. 88 lk.
Õigupoolest tuleks Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel” rahule jätta. See on raamat rahulejätmisest: usu, kunsti, iseenese, elu ja surma rahulikult võtmisest. Autoril on kirjutamise hetkeks selja taga intensiivne aasta teatrifestivali kuraatorina, ta on kunstist väsinud ja väsinud inimene on aus. Et suur osa Õnnepalu sügisesel Vilsandil veedetud puhkuse (õigem oleks vist öelda küll “paguluse”) päeviku kannetest on kommentaarid Lev Tolstoi raamatule “Mis on kunst?”, võib “Lõpetuse inglit” lugeda kui Õnnepalu vastust Tolstoi esitatud küsimusele.
“Lõpetuse inglis” jätkuvad Anton Nigovi “Harjutustes” (2002) alguse saanud arutelud kunsti küündimatuse üle. Nigovi kunstikriitikas on tolstoilikku kibedust: “Kõik see on natuke, palju tülgastav. See nüri, pime idolaatria, ebajumalakummardamine, mida nimetatakse kultuurieluks. Ameeriklased on ausamad, nad ütlevad showbis.” “Lõpetuse ingli” kunstiväsimuse tagant kiirgab aga lepitavat teadvelolekut kunsti lubaduste petlikkusest, mis kuidagi ei õõnesta kunsti tõsiseltvõetavust. Autori tüdimus annab ta kunstiarmastusele kaalu: “Kui kunst on ära tüüdanud, oma suuruses ja oma võltsuses, mida tegelikult ükski vabandus enam kinni ei kata, ega siis sellepärast veel kõik läbi pole. Ikka jääb see: inimene räägib. [–] Jääb kõige lihtsam ja kõige isiklikum. Sellest sünnib jälle mingi kunst” (lk 76).
Raamatu päevikulaadne vorm ning läbiv kunstiskeptiline hoiak jätavad mulje, nagu puuduks “Lõpetuse inglil” kunstiline taotlus, justkui oleks tekstilaastud paguluses viibinud autori peast pudenenud nagu kastanimunad suvemaja läheduses kasvavalt puult. Õnnepalu teostab nii oma kunstilist ideaali: “suur kirjanik laseb asjadel oma raamatus juhtuda” (lk 35). See ei tähenda, et autor end oma raamatust pagendaks – ka mõtteviljadel peab olema võra, millelt pudeneda.
Autorina toimib Õnnepalu “Lõpetuse inglis” omamoodi vaatluspaiga või ökosüsteemina, milles ringlevad loodus-, usu-, kunsti- ja inimvaatlused rütmiliselt, etteaimatavalt, ent mitte piisavalt ennustatavalt, et igav hakkaks. Õnnepalu on erakluse maailmameister, väikesaare paguluseski suudab ta pageda, perifeeriast leida omakorda perifeeria – saare inimtühjas otsas asetseva surnud kirjaniku suvemaja –, kus autor vahetevahel raamatuid sirvimas käib. Ent Õnnepalu on pühapäeva-erak, sest täiskohaga erakud ei korralda teatrifestivale ega pürgi lavale.
Et “Lõpetuse ingel” pole kirjutatud kantslist ette kandmiseks (“ei saa uskuda kirjanikku, kes usub”, lk 81), pole ta vaba vastuoludest. Õnnepalu tõstab kunsti suurima voorusena esile võime kahelda kõiges, ent jagab kunstielule julgelt, suisa programmilise süsteemsusega hinnanguid. Õnnepalu jutlustab kibedusest hoidumist, ent ei ole üle teatrifestivali tabanud valusast kriitikast (lk 46). Õnnepalu hoiatab kannatuste õilistamise eest, ent peab õigeks kõik oma kurbused ise, välise abita ära kurvastada. Maailma manitsedes pihib erak ikka ka iseendast, oma edevusest, tühistest püüdlustest ja tähenduslikest pettumustest.
Kui “Lõpetuse inglist” moraali otsida, siis ehk sedavõrd, et ennasthävitaval, enesele kannatusi põhjustaval käitumisel on alati tõhus tasumehhanism, vastasel juhul seda ei esineks. Tagasiside, mida kunstnik oma tegevusele saab, ei ole sageli adekvaatne, kunstiline katarsis või vaimne valgustuminegi ei pruugi olla muud kui enesepett. Kuigi kunst võib kannatusi leevendada, ei ole kannatused tõe ega ilu mõõt.
Ühel hiljutisel pühapäeva õhtul näitas Eesti Televisioon dokumentaalfilmi Viljandi kultuurikolledži teatritudengite püüdlusist luua oma teater. Saatele peale lugenud noore näitleja intonatsioon oli pingutatud, ebausutav, kõige halvemas mõttes kunstlik. Mõtlesin kahetsusega, et noor mees on nüüd kogu edasise elu oma koolitatud hääle, kunstilise poosi või selle, mida Õnnepalu nimetas “fantoomvaimsuseks”, lõa otsas. Õnneks on Õnnepalu, kelle raamatu lugemine võiks noorele teatritudengile sisendada, et kuule, võta rahulikult, ära punnita. Sa oled äge ja armas inimene niisamagi, ära tee kunstist endale asenduselu, ela päriselt. “Tahan vaid öelda, et alati see ütleb midagi, alati see rõõmustab südant, kui sa näed, et see, mis kunstis juhtub, juhtub päriselt. Et seda ei tehta, ei teeselda” (lk 35).
