Põhjamaiseid gruuve näki- ja haldjamaailmast

Ingrid Lukas

“Demimonde”

(Ronin Rhythm Records)

7/10

Väikest viisi hakkab tunduma, et välismaal pesitsevate eesti päritolu naisartistide pink on tihedalt täis ja viiest sõrmest nende üleslugemiseks enam ei piisa. Zürichis elav ja tegev Ingrid Lukas on hea näide sõltumatust, tugevast artistitüübist, kellele tiiutalutütrelik taust on andnud eksootilise platvormi märksa laiahaardelisemaks ja vabamaks loomeleviks. Eesti müstika ja loitsiv loodusmaagia on meil kujunenud käepäraseks jõujuurikaks, mida annab tutvustada kui vaimset oaasi ka kaugemal kodumaast. Ei maksa unustada, et meie haruldane keel kannab ka haruldast mõtteviisi. Ja mõõdetud koguses on Ingrid oma helisfääridesse pikkinud ka eesti keelt; kõige kandvamalt esimesel albumil, hääbudes nüüdseks vaid kohatistesse pärimusnumbritesse.

Näki kolmas album “Demimonde” ongi urbaniseerunud looduslapse tundepuhang, juuri otsiv ja kohati neid leidev, kohati leitud hämarkoodidega vaid pindmist kontakti saavutav eneseotsing. Regimaterjali pole ta kohustuslikus korras kaasa lohistanud ja nii hõljub värske plaadimaterjal piiride üleses helitsoonis, kus põhjamaised sfäärid on malbelt segunenud europiidse ja trenditundliku närvikavaga.

Albumi rütmistrateegia toetub trip-­hop’likele tumekõladele – elektroonilised tiksumised ja tõmbed hoiavad hillitsetud tasakaalu naturaalpillidega, väiksemat sorti plahvatused leiavad aset vaid mõnes häälekamas etteastes. Selline magamistoalik, poolärkvel olek on ka kogu plaadi toon. Linadevaheline, sensuaalne hääl hoiab huuled õhkavalt poikvel, aga sedavõrd avali intiimsus ei kujune õnneks kordagi vormipäraseks kiisutsemiseks. Ingellikuks murutütreks oleks Ingrid Lukast vast raske nimetada; näki ja haldja linnastunud sümbioosile, kes on säilitanud võime nõgesena kõrvetada, on ta aga päris lähedal.

ERKKI TERO

(Eesti Pops)