Näki kolmas album “Demimonde” ongi urbaniseerunud looduslapse tundepuhang, juuri otsiv ja kohati neid leidev, kohati leitud hämarkoodidega vaid pindmist kontakti saavutav eneseotsing. Regimaterjali pole ta kohustuslikus korras kaasa lohistanud ja nii hõljub värske plaadimaterjal piiride üleses helitsoonis, kus põhjamaised sfäärid on malbelt segunenud europiidse ja trenditundliku närvikavaga.

Albumi rütmistrateegia toetub trip-­hop’likele tumekõladele – elektroonilised tiksumised ja tõmbed hoiavad hillitsetud tasakaalu naturaalpillidega, väiksemat sorti plahvatused leiavad aset vaid mõnes häälekamas etteastes. Selline magamistoalik, poolärkvel olek on ka kogu plaadi toon. Linadevaheline, sensuaalne hääl hoiab huuled õhkavalt poikvel, aga sedavõrd avali intiimsus ei kujune õnneks kordagi vormipäraseks kiisutsemiseks. Ingellikuks murutütreks oleks Ingrid Lukast vast raske nimetada; näki ja haldja linnastunud sümbioosile, kes on säilitanud võime nõgesena kõrvetada, on ta aga päris lähedal.

ERKKI TERO

(Eesti Pops)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid