Filmi tempo on meeletu. Kui kümne aasta eest oli Käsna-Kalle pothead’ide lemmiksari, siis nüüdne Käsna-Kalle sobiks ilmselt DJ Tiesto saatel hüplevate ülienergiliste tantsulõvide taustavideoks. Ülikiire montaaž, pidevad peerunaljad, hingemattev tempo – umbes poole filmi peal, kus ajamasina leiutanud Käsna-Kalle ja Plankton järjekordselt mingis kummalises psühhedeelses maailmas on, tahaks saalist korraks välja minna. Et silmi puhata, sest täispedaaliga kulgev lastefilm võtab lõpuks täiesti läbi.

Lapsed ise aga end sellest häirida ei lase. “Ostame kommipulka, ostame kommipulka, ostame kommipulka, eks, isa,” nõuab justkui kurguni suhkrut täis olev jõnglane isalt paarisekundilise lausega. Isa vastab: “Möhhehöh.” Tunnen talle kaasa.

Sisust ka. Käsna-Kalle kaitseb krabiburgeri retsepti Planktoni eest, aga see kaob ära, Bikiini Põhi satub kaosesse, Käsna-Kalle ja Plankton peavad meeskonna moodustama, lõpuks satuvad nad randa, Antonio Banderas mängib piraati. Kõik.

Alates 10. aprillist kinodes üle Eesti.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena