“Kui nüüd peaks hakkama uuesti maja ehitama, siis nii suurt enam ei teeks. Sada ruutmeetrit võtaks vähemaks, vast 400 ruutu oleks paras. Praegu on ligi 600 ruutu. Maja on ju ehitatud 2007. aasta meeleolus ehk ajal, mil majandussurutist polnud veel tunda.
Ma olen viimasel ajal pigem mõelnud sellele, mis siis saab, kui lapsed kunagi välja kolivad. See on minu jaoks pigem küsimus… (naerab) Aga ei – muidu on väga mõnus. Lapsed saavad joosta ja seda sõna otseses mõttes. Ja mul on ju neli lapselast – kui nad külla tulevad, on kõigil ruumi.
Meil pole majas 42 tuba, lihtsalt suured toad on kõik. Neli magamistuba – igal pojal omaette, kodukontor, külalistetuba. Ma olen nüüd vaadanud, et see külalistetuba on meil põhiliselt tühi, sest kombed on muutunud, inimesed ei taha eriti ööseks jäädagi, kõik eelistavad koju minna.
Majas on meil aurusaun ja väike, 2 x 5 meetrit bassein. See on ka jälle rohkem lastele mõeldud, ise käin seal harva, kuid vahel ikka. Ühiskondlike basseinidega on ju see halb, et seal on bakterid, haigused... Isiklik bassein on hügieenilisem.
Majas on kolmeastmeline kütmine – kui päikesepaneelid ei anna piisavalt soojust, käivitub õhksoojuspump. Kui sellest jääb ikka väheks, on olemas veel kaugküte. Ma olen ammu mõelnud, et katusel mul ruumi on, peaks panema sinna päikesepaneelid, mis ka elektrit annaksid. Aga praegu areneb tehnoloogia nii kiiresti, et kui mõtlema jääd, on juba uued lahendused.
Praegu jäävad maja ülalpidamiskulud 500 ja 1000 euro vahele, kuid kui sisse kolisime, tuli hoopis üllatav probleem – kui kallis on hoolduse korraldus! Näiteks on vaja teatud aja järel põrandaid poonida, aknaid pesta – kuna põrandapinda on palju, aknaid samuti, siis on see kulukas. Igapäevase koristusega saame ise hakkama, kuid korra nädalas käib siiski majapidaja, kes suured koristustööd ära teeb. Aga kuna maja on nii suur, on see ka väga kallis teenus.”
Funktsionalistlikus stiilis maja arhitekt on Emil Urbel. Üks korrus on maa all ja kolm maa peal. Merirahu sadama lähistel asuva maja aknast avaneb avar vaade merele.