Marek Strandberg: Kas rektor või paavst?

Eelmisel aastal toimus märkamatu muutus Eesti teadus- ja kõrgharidusmaastikul. Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) muutus seaduse alusel toimivaks ülikooliks. Juba teiseks selliseks seadusega määratud ülikooliks, sest ees oli juba Tartu ülikool. Oma seadusega käis tasasel moel kaasas ka muudatus ülikooli juhtimises. Varem oli ülikooli juhtimine (rektori valimine) ülikoolipere enda asi. Muutunud seadus ütleb, et Tallinna Tehnikaülikooli jaoks on A ja O nüüdsest kuratoorium. Üksteist inimest, kellest viis on ülikooli enda määrata, viis haridusministri määrata ja üks teaduste akadeemia määrata. Ülikooli jaoks, mille roll on olla siiski autonoomne ja iseseisev, on demokraatia kadu ilmselge, sest varem valiti rektor ligi neljasajaliikmelise akadeemilise pere poolt. Seadus ütleb, et enamik kuratooriumist peab olema väljastpoolt ülikooli.

Tallinna Tehnikaülikooli kuratoorium peab tänaseks alles jäänud neljast rektori kandidaadist ühe välja valimisest teada andma 22. mail.

Väliste tunnuste põhjal on tegu järjekordse potentsiaalselt politiseeritud ametikohaga, kuhu valituks pääsemise reeglid on antud väheste kätte ning nende väheste mõjutamise ning veenmise vahendid pole kaugeltki nii avalikud ja läbipaistvad, kui peaksid olema. Ei saa välistada (aga pigem tuleb loota), et kuratoorium suudab leida ülikoolile rektori, kelle jaoks teaduse ja inseneeria näoga ühiskonna ning inimeste poole hoidmine on loomuomane. Minu meelest on kuratooriumil võimalik teha samme iga ilmakaare suunas.

Eesti teaduskorralduses on tehtud ulatuslik administratiivne ning rahajagamise reform. Loodud on sihtasutus Eesti Teadusagentuur ning õpetlasetöö tegijaile on selgeks saanud, et neljast kuni viiest tuhandest end teadlaseks nimetada saavast inimesest saab end teadusagentuuri rahakotist ära elatada ehk tuhatkond. Sellest olukorrast sündinud pinged ja ärritus, aga ka hirm ja muud tundeseisundid kahjuks raha juurde ei too ega trüki. Eesti õpetlased on pandud üsna tugevasse konkurentsiolukorda. Uurimistoetusi jagatakse formaalsete edukriteeriumide järgi. See ei ole ei hea ega halb, see lihtsalt on nii.

Teadus on oma loomult aga tunduvalt laiem tegevus kui vaid edukas publitseerimine ajakirjades. See on terve ökosüsteem ning sellesse sisenedes on võimalik osa saada protsessist, mida nimetatakse kõrgharimiseks. Uus TTÜ seadus paneb aga kuratooriumi rolli, kus eesmärk on tegeleda ülikooli kui majandava ettevõttega: kinnitab arengukava, eelarve, majandusaasta aruande, valib rektori, nimetab audiitori, korraldab revisjone. Kuidas see võib hakata välja nägema? Kui eelarvet napib, siis hakatakse raha kokku hoidma. Kuna majade lammutamine kokkuhoiuna kõne alla ei tule, siis on peamine kokkuhoiupoliitika koht inimesed. Kui kuratoorium valib TTÜ-le tugeva administreeriva ning teadust ja haridust puhtalt majandusvaldkonnana käsitleva rektori ja asub ise samasse tulu- ja kuluridade vaatleja ning hindaja rolli, siis võib meid ees oodata sama, mis toimub maailma paljudes ülikoolides. Rahulolematus akadeemilise vabaduse puudumise tõttu, mis avaldub õpetlaste ametipositsioonide ebakindluses. See omakorda ei rahulda üliõpilasi jne.

Õpetlaste ametipositsioonid Eestis on aga niigi ebakindlad. Karjäärimudel (ingl tenure-track, eesti keeli ka tenuur) ülikoolides puudub. Tenuur on sisuliselt eluaegsed ametikohad, mis tagatakse pärast seda, kui õpetlane on sobiv arv kordi varem edukalt ametisse kandideerinud. Täna on Eestis üks riigi toetatud karjäärimudel ja see on Eesti Teaduste Akadeemia, kuhu akadeemikuid valivad juurde akadeemikud. Akadeemia staatusest tulenev roll teaduse ja tehnika arengus on paraku ülimalt tagasihoidlik. Mõju avaldub sedavõrd, kuivõrd staatusejärgselt tuleb akadeemikuid kaasata otsustamisse, nagu näiteks TTÜ seadusegi puhul.

Inseneeria ja tehnikateaduse eeldatav ja oodatud mõju majandusele võiks olla väga suur. Tänane majandus ja rahvuslik rikkus ei kosu enam mitte seepärast, et laotakse järjekordne maksupasjanss, vaid seetõttu, et head ideed võimalusel just kohalikku kapitali kasutades ettevõteteks küpsetataks. Häid ideid tuleb akadeemiliselt vabast keskkonnast rohkem kui ülereguleeritust.

Näoga inimeste poole olev teadus ja inseneeria laiemalt peab andma igal tasemel hea sisendi inimeste heaollu ja majandusse sealhulgas. Akadeemiline vabadus pole abstraktsioon või sõnakõlks – see on loova keskkonna möödapääsmatu eeldus. Eeldus turvalisuseks, sest teadusliku tulemuslikkuse eelduseks on koostöö. Pelgalt konkurentsi õhutamine teadustegevuses on paraku ka asjaolu, mis uudsuse ja nutikuse sageli teadustegevusest ­eemale peletab. Akadeemilise vabaduse pealt saab kasvada ka vaba ettevõtlus. Seegi ei ole küsimus mitte paremast administreerimisest, vaid loomingulisemast majanduse ja turgude käsitlusest.

Võib ju küsida, miks siis senised isekeskis otsustamised pole viinud sellise ideaalse ülikooli tekkeni, et on vaja lisada välised otsustajad. Vaadakem täpsemalt: omapead tegutsedes on nii Tartu Ülikool kui Tallinna Tehnikaülikoolgi loonud põhjaliku taristu. Seda on nüüd esimest korda võimalik sisustama hakata. Selles seisnebki kuratooriumilt oodatav juhtimiskunst: võimu ja kaalutlusõiguse ulatusele vaatamata teha õige otsus.

Paljuski on tegemist nutika ettevõtluse ühe võtmeküsimusega – ülikoolide teaduse ja õpetamise korraldamisest sõltub Eesti majanduse edenemine rohkem, kui seni märgatud. Lisaks inimeste väljarändele, mida on tugevalt kritiseeritud, toimub Eestis märkamatult ka ettevõtluse väljaränne. Pole harvad juhtumid, kui edukat iduettevõtet on investeeringu saamiseks palutud registreerida end Ameerika Ühendriikidesse, kuhugi Euroopasse või ­Aasiasse. Raha lihtsalt kõnetab ettevõtjat sel moel.

Kõik TTÜ rektori kandidaadid on andnud mõista, et nad pooldavad ülikooli evolutsioonilist arengut. Igati õige... Ülikooli sotsiaalne mass on sedavõrd suur, et revolutsiooni on raske ette kujutada. Samas ka evolutsioon võib kulgeda nii uuenduste kui väljasuremise suunal, sel on ka muid veidraid ummikteid.

Valikute tegemisel on aga oluline, et valimisprotsess oleks omane rektori valimisele, aga mitte paavsti leidmisele, kus valitud kardinalid vaid neile teadaoleva vaidluse käigus jõuavad arusaamale, kas korstnast hakkab tõusma musta või valget suitsu. Kusjuures see, kas valitakse paavst või rektor, ei sõltu mitte niivõrd valitava isikust, vaid pigem valimisprotseduurist ja ootustest, mida kuratoorium suvatseb sõnastada ja välja öelda ning rektoriameti pidajaga kokku leppida.