Jaan Ruus soovitab “Sipelgapesa”
Esimene uusaegne suurlinnafilm, ootamatu valimikuga. Hiiglaslik ehitis, nõukaaja lõpul ehitatud viiekorruseline 700boksiline garaažikompleks Tallinnas Lasnamäel on selleks aeglaselt liigutavaks sipelgapesaks. Vaikselt omaette funktsioneeriva paljukärjelise polise aeg voolab vaikselt. Elatakse minevikus, ka nõukaajas. Inimesed on pöördunud iseendasse. Pikad kaadrid (operaator Max Golomidov), helisse kinni püütud dialoogikatked, kauatarbitud makilindid loovad miljöö. Siin elavad elu näinud mehed, see on meestemaailm. Neil on aega ja nad saavad keskenduda hobile, milleks kodus poleks võimalust. Kõneldakse vene keelt ja ristsõnadesse otsitakse Turgenevi novelli. Ühes boksis improviseeritakse viiulil, teises koperdab purjus naaber. Naised ilmuvad filmi vaid paaril korral seltskondlikel olengutel.
Euroopas istuksid sellised mehed baarides ja pubides, Lasnamäel on nende paik vaikelulise auraga varjundatud garaažilinnak. See on film omaette olemisest, väikestest inimlikest soovidest, mille juures püsimine ja mille täitumised annavadki meile elurõõmu. Praegu näidatakse stsenaristi-režissööri Vladimir Loginovi filmi maailma esinduslikul dokumentaalfilmide festivalil Visions du Réel Šveitsis. Ootame tulemusi.
Alates 17. aprillist Eestimaa kinodes.
