Ussipesa raudteel
Majandusministeeriumisse laekusid eelmise aasta lõpus kaebekirjad Eesti Raudteest. Et firmas on asjad valesti, et raha läheb kaduma, et juhtimine täitsa nässus. Ühel hetkel pöörduti ministeeriumist isegi kaitsepolitseisse, et kuulge, me ei saa enam aru, mis toimub, äkki teie olete uurinud, kes ja kelle huvides raudteefirmas intriige punub.
Intriig on ka tegelikult olemas. Sellel on kaks poolt, lihtne ja keeruline.
Lihtne on järgmine: Eesti transiidiäri kuivab aasta-aastalt kokku, kõigile ei jätku enam ruumi, pirukas jääb väiksemaks.
Keeruline pool või (kui kasutada Eesti Raudtee nõukogu esimehe Raivo Vare sõnu) “karvasem pool” on see, kuidas kahanevat pirukat jagada. Ehk kuidas langeval turul raudteeärile käpp peale panna. Ehk kuidas üks ettevõtjate punt tahab Eesti riiklikud raudteefirmad oma kontrolli alla saada.
Sellest – kuidas raudteeäri oma kontrolli alla saada – sahistatakse nii ärikuluaarides kui poliitikute ja ametnike seas. Sellest on teadlik ka värske majandusminister Kristen Michal. Ta ütles Ekspressile: “1990. aastate stiilis äri tegemine, erastamine ja juhtimine ei saa tagasi tulla.”
See on selge vihje paarikümne aasta tagusele äristiilile: omad joped firma etteotsa, need ajavad firma väärtuse kunstlikult alla, seejärel erastame firma võileivahinna eest (ideaalvariandis firma enda rahaga).
Mõtlemapanevaid uudiseid on viimastel kuudel raudteevallast tulnud hulgi.
Näiteks see, et kaks igipõlist konkurenti naftatransiidi alal, Heiti Hääl (Alexela) ja Arnout Lugtmeijer (Vopak E.O.S.) hakkasid koos äri ajama.
Varem ei tahtnud need kaks ühte ruumigi ära mahtuda. Nüüd on Hääl ja Lugtmeijer järsku koos.
Märgid nende lähenemisest ilmnesid aasta alguses, kui EVR Cargo pani müüki viis vedurit. Alghind oli 500 000 eurot.
Laekus kaks pakkumist. Ühe tegi Lugtmeijeri firma ja teise Alexela punt. Kumbki pakkus alghinnast poole vähem.
EVR Cargo loobus seepeale vedurite müümisest. Ja kuigi EVR Cargol on kaubavoogude kahanemise tõttu vedureid üle, rentis ta neid isegi paar tükki juurde – neid pakkusid hiinlased, kes tahtsid oma vedurid Euroopa Liidu turule tuua. EVR Cargo tegi seda nn kaitseostuna – selle nimel, et konkurent vedureid enda kätte ei saaks.
Põhimõtteline uudis tuli aprilli alguses, kui Hääl vahetas välja firma, kes veab tema naftakaupu Narva piiripunktist Vaivara jaama (Sillamäe sadamasse). Seal asub Alexela suurim terminal. Seni tarvitas Hääl vedajana riiklikku veofirmat EVR Cargo. Nüüd aga kasutab ta eraettevõtet E.R.S., mis kuulub Lugtmeijeri kontserni.
Narva-Sillamäe liin on lühike, kuid EVR Cargo teenis selle pealt suure osa oma tulust, sest lepingutingimused olid väga soodsad.
Hääl ei loobunud aga EVR Cargo teenustest täielikult. Ta laseb riigifirmal vedada kaupa Lõuna-Eestist Paldiskisse. See liin pole nii tulus kui Sillamäe ots. Paldiski lepingud on vanad, veel ajast, mil EVR Cargo polnud eraldiseisev firma.
Hääle ja Lugtmeijeri kokkuleppe tõttu kaotas EVR Cargo oma kõige olulisema lüpsilehma. See tähendab, et EVR Cargo väärtus sulab nagu juulikuine lumi.
Siinkohal tulebki mängu plaan, millest kuluaarides sahistatakse. Punt ärimehi tahab EVR Cargo väärtuse alla suruda, et see muutuks odavaks nagu Estonian Air; seejärel firma üles osta ning tagatipuks raudtee kasutamise tasud alla kaubelda.
Selle ambitsioonika pundi liikmeks peetakse Hääle ja Lugtmeijeri kõrval ka Oleg Ossinovskit, Eesti jõukaimat meest ja sotside toetajat. Plaan olla meelepärane ka Sillamäe sadama peremehele Tiit Vähile.
Teiseks. Veelgi varem algasid vangerdused riiklikus infrastruktuuriettevõttes Eesti Raudtee. Mullu kevadel said valitsusse sotsid. Nad saatsid Eesti Raudtee nõukogusse oma esindajatena Indrek Paali ja Raivo Vare.
Vare sai nõukogu esimeheks. Paal, kelle kohta kaitsepolitsei kolme aasta tagune raport (nagu näha, kaasatakse kaitsepolitseid raudteetülidesse tihti) ütles, et ta esindab Ossinovski huve, sai lihtsalt nõukogu liikmeks.
Üks raudteefirma nõukoguga kokku puutunud inimene ütleb, et sisuline juht oli nõukogus Paal, kes on palju intensiivsem ja aktiivsem kui (mõnede hinnanguil) raudteel pehmet loomu näidanud Vare.
Vangerdused jätkusid. Suvel nimetas Eesti Raudtee nõukogu juhatuse liikmeks Eesti Raudtee kunagise peadirektori Parbo Juchnewitschi. Peadirektor Ahti Asmann kuulis tema palkamisest alles samal hommikul.
Just Juchnewitschi peadirektoriks olemise ajal teenis Ossinovski oma esimesed miljonid, müües varuosi Tapa depoole.
Peadirektor Asmanni ja Juchnewitschi suhted läksid kiiresti sassi. Juchnewitsch kaebas detsembris nõukogule, et Asmann ei lase tal mõningaid töötajaid välja vahetada. Ta väitis, et raudteelt on kadunud suur kogus rööpaid. Kõige tipuks lasid tema ja Indrek Paal Statoilist välja nõuda turvakaamerate salvestised, mis näitasid, et Eesti Raudtee kütusekaardiga käis oma autot tankimas Ahti Asmanni naine.
Avalikus surve alla sattunud Asmann teatas seepeale, et astub tagasi. Tema tööleping oleks lõppenud sel sügisel niikuinii.
Eesti Raudtee polnud ainus koht, kus komprat otsiti. Nuhid töötasid ka EVR Cargos, kus omakorda taheti Ahto Altjõest lahti saada. Nad ei leidnud aga mitte midagi musta, mida tema vastu kasutada.
Kuid Altjõe koht on ikkagi löögi all – tema leping lõpeb novembris ja EVR Cargo finantsdirektoril Paul Lukkal tuleva aasta veebruaris.
Rünnatakse niisiis kahelt poolt. Riiklikku infrastruktuurifirmat Eesti Raudtee ja ka riiklikku vedajat EVR Cargo. Sisu mõttes ongi asjad omavahel seotud. Vedajate, olgu selleks riiklik EVR Cargo või Lugtmeijeri E.R.S., edukus sõltub headest suhetest Eesti Raudteega. Eesti Raudteele maksvad vedajad tariife ja Eesti Raudtee kaudu tulevad ka vedajate veoplaanid. Omad joped Eesti Raudtees on igal juhul kasulik ja iga äriseltskonna ideaalvariant olekski kontrollida mõlemat: infrastruktuuri (Eesti Raudtee) ja kaubavedu (EVR Cargo).
EVR Cargo olukord on kehv, sest transiidivood vähenevad. Kahte veofirmat (konkurendiks on Lugtmeijeri oma) pole langeval turul enam vaja.
Tagamaks, et EVR Cargo erastamisel jääks müügiraha raudteesüsteemi, näeb plaan ette Eesti Raudtee ja EVR Cargo taasühendamist. Sel juhul laekub EVR Cargo müügisumma Eesti Raudteele.
Plaani viimane faas – siis, kui EVR Cargo on täielikult või enamusosaluse kaudu eraettevõtjate käes – näeb ette, et ärimehed hakkavad suruma riiki, et too raudtee kasutamise tariifid alla laseks.
See nõue toetub Euroopa Liidu reeglitele. Riik maksab dotatsioonide kaudu kinni osa reisirongiliiklusest, kuid osa selle kuludest kaetakse kaubavedudelt võetava tasu arvelt. Kaubavedajate arvates peavad nad maksma liiga palju. Nad tahavad tasu alandamist. Osava lobi ja heade advokaatide kasutamisel on see võimalik.
Kokkuvõttes oleks see täielik bingo. Kõigepealt saavad odavalt EVR Cargo, seejärel madalamad veotariifid.
läinud nädal tõi aga sellesse plaani tagasilöögid.
Valitsuse vahetudes algavad alati muutused riigifirmade nõukogudes. Nii ka nüüd. EVR Cargo nõukogu esimees Andri Avila esitas lahkumisavalduse. Eesti Energia finantsdirektorina pole tal enam aega raudteega tegeleda. Kuid see oli teisejärguline uudis võrreldes sellega, et minister Michal lasi Eesti raudtee nõukogust lahti Indrek Paali. Vähemalt kuu aega on majandusministeeriumis räägitud ka, et lahti tuleb saada Parbo Juchnewitschist.
“Ma olen andnud signaali, et intriigitsejatel ei saa raudteefirmas kohta olla,” ütleb Michal ja kordab: “Kes iganes EVR Cargot osta tahab, peab osalema avalikul konkursil ja maksab selle eest turuhinda, mingisugust 1990ndate erastamist ei toimu.
Ma annan siin endale selgelt aru, et olenemata minu tunnetest Ossinovski suhtes tuleb käituda temaga nagu iga teise ettevõtjaga.
Need otsused on rangelt luubi all ja sellega peaksid arvestama ka kõik teised turuosalised. Midagi sellist, et tal [Ossinovskil] on omad joped ja saab selle tõttu mingeid eeliseid, kindlasti ei toimu.”
PS Eelnevat arvestades omandab lisavärvingu ka Oleg Ossinovski poja Jevgeni sõnavõtt Riigikogu avaistungil, kus ta küsis peaminister Taavi Rõivaselt, kas ta ikka usaldab majandusminister Michalit.
