USA, Suurbritannia, Tšehhi, Rumeenia 2015. Režissöör Daniel Espinosa. Osades Tom Hardy, Gary Oldman, Noomi Rapace, Paddy Considine, Vincent Cassel jt.

Alates 24. aprillist 2015 Eesti kinodes.

Tom Rob Smithi bestsellerist “44. laps” (Child 44, 2008, e.k 2010) on tehtud talumatult halb ekraniseering, mis sai üleöö väga kuulsaks, sest selle kinolevi keelati Venemaal ära.

Huvi “44. lapse” vastu tõusis hüppeliselt pärast keelustamise avalikuks tulekut. Isegi filmi IMDB skoor tõusis mõne päevaga kenasti 5,8 pealt 6,3 peale (kümnepalliskaalal) – ja tähelepanu oli sellel filmil hädasti vaja, sest avanädalavahetuse rahvusvaheline box-office oli 2,1 miljonit dollarit, mis on 50miljonilist eelarvet ja suuri staare arvestades kehv tulemus.

Venemaa ametlik selgitus keelule oli, et film moonutab tõde ja selle linastumisaeg oleks jäänud perioodi, mil riik tähistab 70 aasta möödumist Nõukogude Liidu võidust Saksamaa üle teises maailmasõjas. Keelust on mõistagi olnud “44. lapse” promo juures suurt kasu – kas või siinsamas saab film rohkem leheruumi just tänu sellele, et temaga kaasnev väljub kinokunsti raamest ja juhtunu mõjuväli ulatub ühiskondlike, ajalooliste ja poliitiliste teemadeni (eriti arvestades inetuid Venemaa-poolseid samme, mis kaasnesid hiljuti näiteks Zvjagintsevi “Leviaataniga”). Paralleelid Stalini hirmuvalitsuse aja, mida käsitlevad nii raamat kui film, ja Venemaa tänaste arengusuundade vahel on mõistagi hirmuäratavad. Eesti suursaadik Moskvas Jüri Luik mainis Ekspressis vaid paar nädalat tagasi, et Stalin on Venemaal jälle populaarsemaks muutunud ning tema kuritegudesse suhtutakse üha mõistvamalt. Kuid tuleb tunnistada, et jättes kõrvale küsimuse tsensuurist ja meie suure naabri väga viletsas suunas liikuvast kultuuripoliitikast, tegid Venemaa ametnikud oma rahvale paradoksaalsel moel vist isegi teene ja päästsid nad piinarikka (ning vene keelt ja kultuuri tundvatele inimestele ka ülimalt naeruväärse) linateose vaatamisest, mis tõenäoliselt oleks lääne ja ida vahel hõõguvale vaenule üksnes hagu alla visanud.

Nüüd siis lähemalt raamatust ja filmist. Smithi romaan, mis sai ainest Andrei Tšikatilo jälkidest tapatöödest, on kaasahaarav KGB-teemaline õuduspõnevik, meisterliku pingekruvimisoskusega ja kuidagi visuaalselt kirjutatud, võiks isegi öelda, et väga filmilik romaan. Imelikul kombel on raamatu adapteerimine kinolinale aga läbi kukkunud – kadunud on pinge ja ka igasugune usutavus. Eriti jube on see, et paljudest rahvustest näitlejad kütavad kõik ekraanil masendavat vene aktsendiga inglise keelt, mille vahele kõlavad siis mõned üksikud venekeelsed hüüatused (“Da!”, “Njet!”, “Suka!”).

Lugu ise jutustab keerulise taustaga MGB ohvitserist Lev/Leo Demidovist (Tom Hardy), kes asub jahtima pedofiilist sarimõrtsukat. Kuid kuna “paradiisis ei mõrvata inimesi”, satub ta vastuollu oma kolleegide ja ülemustega, kes teevad omalt poolt kõik, et Demidovi missioon ebaõnnestuks. Ekraanil rullub lahti midagi, mida võiks kirjeldada kui vägivaldset melodraamat. Hoolimata “44. lapse” muljetavaldavast pikkusest (137 minutit) ei saa mingist psühholoogilisest veenvusest selle filmi puhul isegi rääkida, sest sündmused on üksteise otsa kuhjatud ja kiire montaažitempoga imelikult läbi hakitud. Tuim ja pretensioonikas lugu on esitatud kohati nii morbiidses võtmes, et muutub juba groteskseks, lisaks torkavad silma loogikavead ja ripakile jäetud süžeeliinid.

Loomulikult ei saanud USA ja Suur­britannia koostöös valminud “44. lapses” mängida Hollywoodi näitlejad, sest nende maskeerimine 1953. aastal elanud venelasteks oleks nõudnud umbes sama suurt grimmi osakonda, nagu oli “Kääbikul”. Seega võeti peaosadesse kergelt puseriti hammaste ja ebastandardse välimusega britid – Tom Hardy, Gary ­Oldman ja Paddy Considine –, kes on ju muidu absoluutselt hiilgavad näitlejad ja püüavad siin oma rollidest viimast võtta, aga kahjuks ei päästa ka nemad midagi. Hardy on muide tuntud kui tohutu Oldmani fänn, nimetanud teda “parimaks näitlejaks, kes on kunagi elanud” ja nad on varem külg külje kõrval mänginud sellistes märkimisväärsetes filmides nagu “Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”, “Lindpriid” ja “Pimeduse rüütli tagasitulek”.

Ärge laske end kuulsatest nimedest ära petta, “44. laps” ei sobi eelmainitutega ühte ritta. Aga kui keegi tunneb siiski kontrollimatut vajadust kena kevadpäeva ilmestada tüütu filmiga täis stalinistlikku terrorit ja pedofiilse sarimõrvari tegusaid suvepäevi, siis nüüd on selleks ideaalne võimalus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid