Stepi maismaamadrus
Hamdam Zakirov
“Vahimadrus kaugel merest”
Tõlkinud Katrin Väli. Kite, 2014. 68 lk.
Ausalt, mulle eriti ei meeldi arvustada tuttavate teoseid. Sest piinlik on. Kui hakkan kiitma, siis mõeldakse, et kiidan seepärast, et olen autori isiklik semu (nagu hiljuti juhtus minu arvustusega “Sipelgapesa” filmile). Veel hullem on, kui leian, et raamat ei ole kiitmist väärt. Siis tingimata solvub juba seesama tuttav – jumal teab milliste tagajärgedega. Igal juhul ma loodan siiralt, et Hamdam Zakirovile seda arvustust ei tõlgita.
Usbekistanist pärit venekeelsel Soome kodakondsusega luuletajal (on õppinud muide ära ka soome keele), mu heal tuttaval Hamdam Zakirovil on nimelt ilmunud tema esimene mittevenekeelne luuleraamat “Vahimadrus kaugel merest”. Ma arvan, et see eelmine lause, eriti esimene pool sellest on juba iseenesest piisavalt intrigeeriv, et otsekohe minna poodi ning haarata raamat. Sellist eksootilist kokteili annab otsida. Ning Hamdami luule ei valmista lugejale pettumust. Eksootikat on, kõrbelõhnasid ning seda kumavat lõunamaist õhku on, on ajaloo tuuli, on “mittesiinolemist”. Hamdami luule eripära mitte lihtsalt ei torka silma, vaid lausa lööb pähe ja hinge ja kuhu iganes veel. See luule on absoluutselt teistsugune. Sellist luulet ma pole eesti keeles lugenud. Vene keeles vist ka mitte. Zakirovi lemmikut Kavafist, kellelt olevatki kogu see viiedimensioonilisus pärit, ma palju lugenud ei ole, seega ei saa võrrelda, kuivõrd kaugele on Hamdam Kavafisest mööda (edasi?) läinud. Kuid tegemist on kindlasti hoopis teistsuguse mõttelaadiga, joovastavalt mahlaka mitmetahulisusega, millesse on siiski veidi istutatud seda à la põhjamaist maailmavaadet. Enamik neid luuletusi on küll kirjutatud enne, kui Hamdam Soome kolis, kuid kuidagi ta ju suutis sinna jääda, end seal vabalt tunda, mis juba eeldab ka teatud iseloomu.
Ühesõnaga, mida ma tahan siin oma keeruliste liitlausetega öelda? Tahan ma öelda seda, et kui te tahate luulet, mis asub võimalikult kaugel eesti luule tüüpilisest maailmast, siis võtke kätte “Vahimadrus kaugel merest” ning üritage ette kujutada, kuidas selline inimene end Soomes tunneb. Ja raamat on ülihea. Laske või maha.
P.I.Filimonov
