Dannar Leitmaa: Märjamaa, Savisaare jalg ja teised uued naljad

Huumor on ilmselt kõige ambivalentsem inimestes emotsioonide tekitamise vahend. Mõne inimese jaoks on naljakas midagi, mis teise jaoks on täielik maitselagedus või julmus. Katsu siis teha nalja, mille peale kõik naeravad. See on peaaegu võimatu.

Noorte eestlaste püsti pandud Fopaa! püstijalakomöödia paistab olevat leidnud tee, mis inimeste südametesse viib. Kolmepäevasel komöödiafestivalil Tallinn Comedy Festival oli just sellele üritusele kõige pikem järjekord ja kohvik Sinilinnu eesruumides toimus murdmine ukselt müüki läinud sajale piletile.

Püstijalakomöödias on humoristil võimalus publikuga suhestuda ja kui miski ei tööta, siis nali kiirelt ümber mängida. Filmides ja näidenditekstil baseeruvatel teatrietendustel sellist võimalust ju ei jää. Kas keegi mäletab üldse mõnd viimase aja Eesti komöödiafilmi? Lihtsam on käia ühe osalisega komöödiatükiga tundmatutes Eesti väikelinnades – saad otsese tagasiside, raha väga ei kulu ja kui ikka kava väga hull on, siis rohkem ei esita, jälgi ei jää, maine päästetud.

Kui vaadata videost varasemaid Fopaal! toimunud esinemisi, siis naer väga peale ei tule. Kergelt seksuaalse alatooniga, aga mitte ka liiga seksuaalsed naljad. Saalis teiste inimestega koos istudes on olukord siiski natuke teine. Võtame näiteks “soojendusesineja” Ruutu 10. Tema kooliteatri vodevilli meenutav esinemine saab saalitäielt publikult naerupurtsatused kätte. Ajab ka ennast naerma, kuna kõik teised naeravad. Õhtu peaesineja Mattias Naan on aga kogu oma olekult sündinud koomik. Tema puhul polegi eriti oluline, mida ja millest ta räägib, peaasi on see, et see rääkimine on koomiline.

Kõige maalähedasema huumoriga tuleb lavale Märt Koik. Ta on pärit Märjamaalt, mis on juba ise tragikoomiline koht. Noor näitleja lajatab kiirelt paar nalja, mis kaaskillurebijatega võrreldes tunduvad justkui rubriigist “jalaga persse”, aga sel hetkel ei naera ma teistega kaasa, vaid nalja üle.

Igal inimesel on omamoodi huumorisoon. Mõni naerab “Kuuma piruka”, mõni TV6 reklaamtekstide ja mõni “Varjatud kaamera” peale. Universaalset head nalja pole olemas. Võtame näiteks “South Parki”, mis on minu arvates põrgulikult andekas ja vaimukas, aga naljad kipuvad seal ületama piiri nimega “hea maitse”. Ka vanuseliselt naeravad inimesed täiesti erinevate asjade üle. Suurbritannias testiti kümmekond aastat tagasi kunagise kultus­tegija Benny Hilli nalju toonaste noorte peal. Noored ei saanud aru, kuskohas siin see nali pidi olema.

Kõige kiiduväärsem on muidugi see, et nalja üleüldse tehakse. Ma kahetsen siiani, et üks enda arvates väga hea nali omal ajal Venemaal õppides tegemata jäi. Nimelt olin samas loengus USA tulevaste ohvitseridega ja külla sõitis delegatsioon Iraagist. Saabusin esimesena auditooriumi, kus nägin ootamas võõraid tõmmusid mehi.

Õpetaja: “See on Dannar Eestist.”

Mina: “Tere.”

Iraaklased: “Tere, kus ameeriklased on?”

Ja siin oleksin ma pidanud ütlema, et Iraagis, aga ma ei julgenud. Ilmselt oli see tark tegu ja enesealalhoiuinstinkti võit, aga siiani on kahju.

PS Komöödiafestivali galaõhtul murti ka seni väldanud vaikiv kokkulepe, et Edgar Savisaare ja tema tervise üle nalja ei visata. Priit Pius tegi laval nalja ära. Seega on nüüd naljad stiilis “Mis on Tallinnal ja selle linnapeal ühist? – Mõlemal on lühike ja pikk jalg” igati normaalsed.

PPS Fopaa! võiks järgmine kord Jaak Madisoni esinema kutsuda.