Naiste lahkuminekualbumid
Dannar Leitmaa on vastamisi tänavuste lahkuminekuplaatidega.
Mullu tabas muusikamaailma lahkuminekuplaatide uputus – St. Vincenti omanimelist plaati peeti üheks aasta tippteoseks, Sharon van Etteni oma sai samamoodi taevani kiita ning Taylor Swift on kogu karjääri kokku-lahkukasvamise analüüsimisele üles ehitanud. Aga miks ka mitte, sest lahkuminek on midagi nii universaalselt arusaadavat, mida kõik on kogenud, ja isegi korduvalt harjutades on see ikka valus.
Ameerika indie-popi naiivitar Colleen Green laulis kahe aasta eest ilmunud plaadil “Sock It To Me”, kuidas tema poiss-sõber on nii priima ja kuidas nad väga-väga koos olla armastavad. Küünikud said kohe naerda, et vaatame seda paari aasta pärast. Ja plaadil “I Want to Grow Up” (Hardly Art) ongi reaalsus käes – Colleen laulab trummimasina saatel juba plaadi avaloos “Deeper Than Love”, et suhe läks lörri, tea, kas üldse ta suhteks valmis on, ja äkki peaks nüüdsest ajast igavesti üksi jätkama. Samamoodi tiksub plaat ühtlaselt lõpuni välja.
USA lauljatar Aly Spaltro ehk esinejanimega Lady Lamb The Beekeeper pani oma kolmandale plaadile pealkirjaks “After” (Mom & Pop Music Co). See viitab lahkumineku järel suhtele tagasivaatamisele. Ta kujutab armastust kohati loomaliku keemiana. Laulus “Vena Cava” kirjeldab Spaltro ennast kaaslase und jälgimas ja aimamas, et suhe on lõpukorral, seda fatalistliku kindlusega ja võimaluseta midagi päästa.
Briti folklaulja Laura Marling on plaadil “Short Movie” (Virgin EMI) lahkumineku juba üle elanud. Nimilaulus tunnistab ta peaaegu iga suhte juurde käivat asjaolu, et kõik teised teadsid nende armastusest, aga keegi teine ei tea selle armastuse põhjust. Plaadi ilmselt kõige meeldejäävamas loos “False Hope” maadleb Marling üksiolekuga – ta ei ole kindel, kas ta üldse üksi hakkama saab, ja korteris üksi olles ei tule und.
USA kantribluusi üks hinnatumaid hääli Rhiannon Giddens andis tänavu välja debüütplaadi ja ehkki “Tomorrow Is My Turn” (Nonesuch) ei ole standardne lahkuminekuplaat, siis ei pääse ka sellel plaadil mahajätmisvalust. Patsy Cline’i kirjutatud “She’s Got You” laulus näiteks kurdab Giddens, et talle jäid suhtest küll pildid ja mälestused, aga see nimetu teine naine sai endale hoopis mehe. Ka Nina Simone’i repertuaari kuuluvas nimiloos võib tunda endast optimismi otsimist. Giddens laulab, et homme on tema kord, kahtlused kaovad, õnn naaseb. Seda kõike aga sellise valuga, et ega ta ise ka ei paista sellesse uskuvat.
Aga Natalie Prass läheneb – plaadil “Natalie Prass” (Spacebomb) – lahkuminekule hoopis teistmoodi. Ta paneb ilusaima kleidi selga, kingad jalga ning tantsib kui Disney multifilmi printsess läbi raskuste ja laulab, kuidas ta tahaks endale haiget teinud inimest lüüa ja teha seda väga rängalt. Kui laulus “Violently” lähevad tunded ülekäte, siis lõpulauluks “It Is You” rahuneb ka printsess maha, vaatab laual üksikut veiniklaasi, mida ta ei tahaks sugugi üksi tühjendada, ja võrdleb end keeletu kitarriga, mitte kunagi sõrmusele jõudva pärliga ja raamatuga, keda keegi ei loe. Sest ta igatseb ikka seda inimest taga, keda ta mõni laul tagasi kõvasti peksta tahtis.
