“The Day Is My Enemy”
(Take Me to the Hospital)
8/10
Pole vast vale öelda, et olen üles kasvanud Prodigyga rööpselt. 1990. aastate hakul möödusid nende kaks esimest albumit märkamatult, sest liikusime eri ringkondades. “The Fat of the Landi” ajaks olin muutunud tüüpiliseks hevinoorukiks, kes tantsumuusikat poosi poolest sallida ei tohtinud, ent salamisi erutasid superhitid “Firestarter” ja “Smack My Bitch Up” mindki. “Always Outnumbered, Never Outgunnedi” ajaks olin kompleksidest üle saanud ning tige “Spitfire” leidnud tee mu diskoripauna. Ettevaatlik “Invaders Must Die” radaril ei vilksatanud, kuid seda jalustrabavamalt meeldivaks üllatuseks osutus tänavune plaat.
“The Day Is My Enemy” on kõige portatiivsem tantsumuusika, mida iial kuulnud olen; ilmekas näide sellest, et ka vanad koerad võivad õppida uusi trikke ja end loomingulise mõtte jõuga ümber määratleda. Nii pole “TDIMY” midagi vähemat kui okultistlik Püha Graal, ritualistlik nooruseallikas ja kalkuleeritult jõuline metasigillum, teisisõnu, puhas praktiline nõiakunst alates lummavast nimiloolisest kõrvaussist läbi jalaga-näkku-nätsumiste “Nasty” ja “Destroy” kuni hingestatud hümnideni “Wild Frontier” ja “Invisible Sun”. Kui kogu nüüdis-tantsumuusika oleks nii meeltülendav, elaksime juba tehnošamanistlikus utoopias.
MART KALVET
A Place to Bury Strangers
“Transfixiation”
(Dead Oceans)
8/10
Raske on, kui oled endale lati ise nii kõrgele pannud, et keeruline on üle hüpata. Esimesed kolm albumit sellelt kollektiivilt (ehk täpsemalt mehelt nimega Oliver Ackermann ja tema vahelduvatelt õukonnaliikmetelt) olid peaaegu et veatud mürapopi kollaažid, kus, väga oluline fakt, tundus ühepalju olevat nii müra kui poppi.
Mis on siis “Transfixiationi” puhul teisiti? Õigupoolest ei midagi. Tuttavad teemärgid tähistamaks kulgetavat rada – The Jesus and Mary Chain, shoegaze, postpunk – ja see tabamatu ja vähestele osaks saanud oskus, õigemini vaist, teha ainult õigeid maitsevalikuid igas punktis. Esteetiliselt on kõik endiselt perfektne: kitarr teeb igas loos täiesti uudseid vilinaid ja korinaid (Ackermann valmistab ise kitarriplokke), bändi positsioon on otsekui eemalseisvalt jahe nagu õigetele rokkstaaridele kohane ja basskitarr võtab enamikus loos riffide mängimise rolli enda peale, et kitarr saaks vabalt ja rahulikult hulluks minna. Kuna aga üheks valemi komponendiks on pop, siis seisab A Place to Bury Strangers sellesama kohustuse ees nagu lugematud bändid enne neid: lood peavad olema meeldejäävad, nakkavad, ainulaadsed ja värsked. “Transfixiation” annab eelmiste kauamängivatega võrreldes selles plaanis veidi järele ja ei suuda samavõrd üllatada. Kui kõige ilmsem paralleelbänd The Jesus and the Mary Chain suutis oma popikvooti edukalt tasemel hoida vähemalt viie plaadi vältel, siis on sellel NY müratriol veel veidi minna. Samas on tegemist ikkagi väga korraliku ja keskmisest intrigeerivama plaadiga. Lihtsalt järjekordset maailmarekordit ei tule seekord.
