Kivisildnik ütleb, et me elame eesti luule kuldajastul, ja luulejumala prohvet Leo Luks kinnitab värskes Vikerkaares, et see ollagi nii. No mitte vaid luule, igasugu kultuur vohab nagu malts. Sellest ei jaksa enam läbi sumbata. Mõtle kaks korda, enne kui oma umbrohuseemne sinna juurde külvad. On su oma kraam nii elujõuline, et suudab ellu jääda ja parasiidina kultuurmaastikul end täis õgides õitsema tõusta? Kui ta sinna lihtsalt kaob, võid nukraks jääda.

Kui me ööl ja päeval teeme ja sööme kultuuri, kas see ongi elamine? Võimalik. Teeme kultuurist ­kultuuri. Taome romaanid filmideks ja teatriks ja siis uuesti kirjanduseks. Uuesti ja uuesti.

Hiljuti kaaluti, kas mu ateljees üht filmi üles võtta, ja produtsent tuli vaatama. Oli kohe pettunud. Sest ma olin korterit remontinud ja seal polnud enam vana ehedat faktuuri seintel ja laes ehk kooruvat tapeeti ja värvi. Ma olen liiga hästi hakanud elama. Lisaks oli mul uus, seinapikkune raamaturiiul, peaaegu tühi.

“Kust me sinna raamatud saame?” mõtiskles produtsent. “On sul raamatuid?”