Maria Ulfsak soovitab “Mad Max: Raevu tee”
Cannesi festivali esimese päeva hommikul kell kaheksa 2200kohalises Grand Théâtre Lumière’i saalis George Milleri verivärsket “Mad Max: Raevu teed” (Mad Max: Fury Road, 2015) vaadates tulevad mulle külmavärinad peale. Sest sel hetkel selles saalis istumine on üks neid asju, mis jääb elu lõpuni meelde.
“Mad Maxi” näidatakse siin küll väljaspool võistlusprogrammi, aga kriitikutest ja filmitööstuse tähtsatest ninadest koosnev erutatud inimmass võtab filmi vastu vaheaplauside, tunnustavate möirete ja kisaga. Midagi nii intensiivset, pöörast ja jaburat nagu 70aastase George Milleri loodud järjekorras neljas “Mad Max” ei ole minu silmad selles saalis varem näinud. Uues “Maxis” mängib nimitegelast Tom Hardy – ja teeb seda oma möriseval ja rohmakal moel täiesti hiilgavalt. Filmi süžee, mida Miller arendas juba alates aastast 1998, seisneb selles, et minevikupaineist vaevatuna ringi rändav Max satub postapokalüptilises kõrbes kokku modellivälimusega amatsoonide kambaga, keda juhib Imperaator Furiosa (Charlize Theron). (Miller on andnud naistele väga vinged rollid ja saanud selle eest feministlike vaadetega kriitikutelt palju tunnustust, sest märulifilmides niisugust tööjaotust just sageli ei näe.) Seltskond põgeneb üle laastatud Tühermaa. Neid ajab taga Tsitadelli julm juht Immortan Joe koos oma hullunud sõduritega ja kogu film seisnebki sisuliselt metsikus tagaajamises. Aga milline see tagaajamine on! Siin on läbisegi kõige hullemaid surmasõlmi tegevad Ameerika mäed, tsirkus, LSD, kino ja luupainajalik unenägu, mis ühtekokku raputab vaataja füüsiliselt nii läbi, et pea käib ringi ja süda läheb pahaks. Filmi kunstnikutöö, eriefektid ja grimm on täiesti üle võlli. Miller on valinud publiku totaalse ülestimuleerimise tee, kasutades minimaalselt dialoogi ja maksimaalselt tegevust.
On väga huvitav jälgida, kuidas kultuslik friigifilm, 1979. aastal välja tulnud “Mad Max” on tänaseks transformerite ja blockbuster’ite ajastuks reboot’itud 150 miljoni dollarilise eelarvega disainiimeks (esimese “Mad Maxi” eelarve oli nii väike, et motikamehed pidid kõrbes kunstnahast kostüümides higistama, sest ehtsa naha jaoks polnud raha). Siiski suudab Milleri düstoopia mõjuda mitmekihilisena ning jääda kommertspainetest hoolimata üllatavalt ohtlikuks ja teravaks action-punk-vesterniks.
15. maist kinodes üle Eesti.
