Kadri Karro seksismist kunstis: Turg ei valeta

Tüdrukud lähevad kunstikooli ja pärast kunstiülikooli, aga punnitavad mis nad punnitavad – maalimist nad selgeks ei saa. No lihtsalt ei hakka see oskus neile külge. Naised ei oska maalida. See on selge, sest turg ei valeta. Ja kunstituru hinnarekordid on meeskunstnike käes.

Ajal, kui paljud olid ehk juba unustanud ­kunstnikuintervjuude kullafondi kuuluva saksa ajakirjas Der Spiegel ilmunud usutluse tuntud saksa meesmaalikunstniku Georg Baselitziga aastal 2013, tuletas 77aastane vanahärra end taas meelde. Toona ütles Baselitz, et “naised ei maali väga hästi”, et “see on fakt”, mööndes, et on erandeid, nagu Paula Modersohn-­Becker, aga “ta ei ole Picasso, ega Modigliani, ega Gauguin”.

Möödunud nädalal teatas meeskunstnik aga ajalehes The Guardian: “Turg ei valeta. Hoolimata sellest, et kunstiakadeemiate maaliklassides on 90 protsenti naisi, on fakt see, et väga vähesed neist saavad edukaks. Sellel pole midagi pistmist hariduse või võimalustega, või meessoost galeriiomanikega. See tuleneb millestki muust ja minu ülesanne pole vastata, miks see nii on. Ja see ei kehti ainult maalikunsti puhul, vaid ka muusikas.”

Kuidas ikka veenduda kunsti headuses? Tuleb vaadata hinnasilti. Kui sinna on kirjutatud suur summa, siis on hea asi. Kui nulle on vähem, on halb kunst. Nii lihtne, nii selge, nii ülevaatlik.

Vaat siis. Baselitz tegi seda jälle. Paljud inimesed vihastasid, meeskunstniku sõnad jõudsid kulutulena Huffington Posti, Frankfurter Allgemeine Zeitungisse ja ­mitmesse kunstiportaali. Ja kuigi võib ju mõelda, et vana provokaatori sõnu ei tasuks väga tõsiselt võtta, sellesse võiks suhtuda kui turundusnippi ja tähelepanuvajaduse rahuldamisse või lihtsalt piiratud mõtlemis- ja analüüsivõimega meesisiku väljaütlemisse, ei maksa siiski unustada, et endiselt üsna meestekeskses ja seksistlikus kunstimaailmas ei ole Baselitz oma arusaamadega üksi.

Oleks tüütu hakata loetlema kõiki neid komponente, mis mängivad kaasa kunstiteose hinna kujunemise keerukas protsessis, milline roll on ajalool, ühiskondlikel normidel, sajandite vältel väljakujunenud arusaamadel. Ja ma ei hakka ka loetlema kõiki tegureid, mis on piiranud naiste juurdepääsu kunstiharidusele ja sealt edasi kohta nimega kunstiturg. Tasuks ehk vaid meenutada, et ajal, mil tegutsesid praegu kümnete miljonite dollarite eest omanikke vahetavate teoste autorid nagu Gauguin, Cézanne, Munch või van Gogh, ei näidatud end akadeemiasse murdnud naistele isegi alasti modelli.

1930. aastate lõpus ütles saksa kunstnik Hans Hofmann maalikunstnik Lee Krasnerile tema tööd kommenteerides: “See on nii hea, et ei saagi aru, et see on naise tehtud.” Lee Krasner (1908–1984) oli maalikunstnik Jackson Pollocki naine, üks vähestest naiskunstnikest, kellel on olnud retrospektiivnäitus New Yorgis asuvas MoMAs. Aga turg ju ei valeta – Pollocki kalleim teos on Krasneri omast umbes 80 korda kallim. Sest Pollock lihtsalt maalis oma naisest 80 korda paremini?