Eesti dokumentaalfilmide vaadatavuse edetabel

Aasta 2015 talvel ja kevadel linastunud Eesti dokumentaalfilmide vaadatavuse edetabel.

1. „Sipelgapesa“

Vaatajaid*: 4039

Stsenarist-režissöör: Vladimir Loginov

Stsenarist-operaator: Max Golomidov

Produtsent: Elina Litvinova

Sisu: Ridamisi lühinovelle, mis räägivad inimestest, kes elavad ja tegutsevad hiiglaslikus garaažikompleksis Lasnamäel.

Kajastamisi meedias*: Umbes 35 (Õhtuleht, Postimees, elu24, Nihilist.fm, Klassikaraadio, Vikerraadio, Sky Radio, Mood, ETV, Sirp, kultuur.err.ee, menu.err.ee. Eel- ja järellood ilmusid ka venekeelses pressis jaa ka Helsingin Sanomates. Filmile osteti outdoor reklaamipinda.)

Mida öeldi: „Väga tabavate ja hästi valitud stseenide abil on õnnestunud garaažikompleksi asukatest luua mulje kui toimivast kogukonnast, riigist riigis, kus kehtivad oma kombed, reeglid ja seadused. Hoone, mis on püsinud muutumatuna juba aastakümneid, toimib omamoodi ajamasinana ning toob vaatajate ette killukese laguneva Nõukogude Liidu elu. See on nagu Noa laev, kuhu on päästmiseks välja valitud hääbuva ühiskonna kõige värvikamad isendid.“

(Marianne Kõrver, Sirp)

2. „Kristus elab Siberis“

Vaatajaid: 3898

Režissöörid, stsenaristid, operaatorid: Arbo Tammiksaar ja Jaak Kilmi

Produtsent: Margus Õunapuu

Sisu: Kaugel Siberi taigas pesitseva karismaatilise usuliidri Kristus Vissarioni moodustunud kogukonnas elava kellamees Dmitri ja tema naise Sveta eluolu, mille muudab keeruliseks see, et Sveta kolme lapse pärisisa nõuab Venemaa administratsiooni kaudu oma lapsi Peterburgi tagasi.

Kajastamisi meedias: 24 + (Reporter, Hallo, kosmos!, Vasar, kultuur.err.ee, Kuku raadio, Müürileht, Postimees, venekeelne Postimees, Sirp, Õhtuleht, EPL, Areen, elu24.ee, Ringvaade, OP!, Tartu Ekspress, Klassikaraadio, blogid Pisut filmijuttu, Toomas Jürgenstein ja Ma viin sa too)

Mida öeldi: „Lugu kulgeb tasa ja targu, pikalt, laialt ja meditatiivselt. Mõtlemisruumi on nii palju, et silm võiks loojagi vajuda, kui üles ei kerkiks tõsisem vastasseis külavälise ilmaga: ema Sveta on Peterburist vissarionlaste juurde kolides lapsed kaasa võtnud ning isa Magomed püüab neid võimudelt abi otsides tagasi saada. Seegi ei kõiguta valdavat headuse- ja muinasjutu-usu õhkkonda, mida näidatakse sümpaatiaga, kuid pealetükkivuseta - mingit misjonit endale ei lubata, vastuvõtutõrget ei tekkinud, pigem ärkas huvi Vissarioni teemal veel üht koma teist vaadata.“

(Joonas Kiik, Pisut filmijuttu blogi)

3. „Emajõe maailm“

Vaatajaid: 2675

Režissöör: Remek Meel

Produtsent: Riho Västrik

Sisu: Väike Aleksander avastab koos filmimehest isaga Remekiga Suur-Emajõe ürgset elu. Isa ja poja vahendusel näeb kotkaste ja kobraste, saarmaste ja siidisabade, rohunepi ja ronkade argipäevade varjatud pooli.

Kajastamisi meedias: Kuus (Postimees, Osoon, Ringvaade, Areen, Tartu Postimees, Harrastuskriitikute blogi)

Mida öeldi: „Meele [Remek Meel – toim.] mahuka projekti õnnestumine kajastub selle rikkalikus mitmekesisuses. Köitvad linnulennulised kaadrid Eesti loodusest segunevad detailsete plaanidega loomadest, keda heal juhul õnnestuks muidu paarikümne meetri kauguselt silmata. “Emajõe veemaailma” üks märkimiväärseid tahkusid tuleneb aga režissööri otsusest segada loodusfilmi sisse kaadreid tööprotsessist endast, võimendades seeläbi teose keerulist kujunemislugu.“

(Elise Eimre, Areen)

4. „Tashi Delek!“

Vaatajaid: 1149

Režissöör ja stsenarist: Peeter Rebane

Produtsent: Priit Rebane

Sisu: Kuueaastaselt kloostrisse saadetud 17aastane tiibetlane Tashi rändab koju läbi Himaalaja mäestiku, kohates teekonnal iidse Mustangi kuningriigi inimesi. Noormehel seisab aga ees elu olulisim otsus - kas pühenduda oma elu mungana budistlikule kloostrile või lahkuda selle rüpest ja proovida ilmalikku eluviisi.

Kajastamisi meedias: üle 10 (Ringvaade, Kroonika, Postimees, kultuur.err.ee, Sirp, Hiiu Elu, Hello, elu24.ee, Pealinn; pluss: online-väljaannetes kajastati ka filmile Kickstarteri kaudu rahastamise leidmist)

Mida öeldi: „See on film Facebooki ajastu pealetungist ühele pisikesele kultuurile, film sellest, kas Gautama Buddha ja Lionel Messi saavad kõrvuti eksisteerida. See on väga inimlik lugu poisist, kes tahab olla ta ise, aga ei tea, kas peaks kartma oma tõsiusklikku isa või kuulama oma gurut kloostriväravate taga.“
(Tiit Pruuli, Sirp)

5. „Parreesia“

Vaatajaid: umbes 850

(sügisel tuleb film kinno veel ka Tartus)

Režissöör ja produtsent: Mart Raukas

Sisu: Vaimulik ja eruohvitser Einar Laigna kehastub parresiastiks – tõe väljaütlejaks - , kel on kohustus rääkida julgelt ja kõigest, ning kes tõde väljendades seab ennast teadlikult löögi alla.

Kajastamisi meedias: kuus (Vikerraadio, Postimees, Kesknädal, Müürilehjt, kultuur.err.ee, EPL,

Mida öeldi: „... tegu on n-ö partisanifilmiga, mis on valminud peaaegu et ühemehesooritusena niisama hästi kui olematu raha eest. Aga mis parreesia see teistmoodi olekski … Ühesõnaga: armastage, vihake või naerge, aga see on olemas.“ (Tiit Tuumalu, Postimees)

6. „Impromptu“

Vaatajaid: 407

Režissöörid: Priit Pääsuke, Mart Taniel
Produtsent: Priit Pääsuke

Sisu: “Impromptu” on eksperimentaalne kontsertfilm inimestest, kes on impromuusikasse sügavale sisse läinud ja rassivad kvindiringi lõhkudes mööda selle avarusi. Nad usuvad, et nende muusika võib olla hinge akustiline kehastus.

Kajastamisi meedias: üheksa (kultuur.err.ee, Rada7, Sirp, Postimees, Areen, OP, Raadio 2)

Mida öeldi: „Seos, mis mulle pikapeale pähe sigines ja sinna jäi, ütleb, et „Impromptu“ sarnaneb oma kõneviisilt suuresti mõne loodusdokumentaaliga. Me näeme mingit elusorganismi tema loomulikus keskkonnas ja katsume keskenduda, tundmatu maailmaga justkui tolle enese reegleid mööda kohtuda. Ning ühtlasi imetleme midagi veel – seda, kui lähedale kaamera on pääsenud, kuidas ollakse sealsamas ja ei rikuta midagi ära. See on huvitav positsioon. Autor ei hoia lihtsalt neutraalselt kõrvale, seda mitte. Ta on sealsamas, aga kuidagi väga vaikselt. Sest muidu ei saaks me midagi teada.“ (Tõnis Kahu, Sirp)

7. „Sokurovi hääl“

Vaatajaid: 250

Režissöör: Leena Kilpeläinen

Produtsent: Karin Reinberg

Sisu: Rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid kodumaal võimude poolt ebasoovitavaks isikuks peetava Vene filmirežissööri Aleksandr Sokurovi kaasajast ja maailmatunnetusest jutustav poeetiline dokfilm.

Kajastamisi meedias: 14 (Müürileht, Areen, Naised, Novoe Vremja, Kuku raadio, Raadio 2, Sirp, kultuur.err.ee, OP!, Klassikaraadio, Variety)

Mida öeldi: „Filmi tegemisele kulunud viit aastat on selles ühtlases kaasatõmbavas pildilises mõttevoos võimatu märgata, lõigud filmidest toetavad Sokurovi räägitut orgaaniliselt, tekitades mõtlemapanevaid seoseid mineviku ja oleviku, loomingu ja tegelikkuse vahel. Sokurov jõuab nende 80 minuti jooksul rääkida mitte ainult Venemaa ja vene inimese traagikast, vaid ka oma loomingu põhimõtetest, kunstniku vastutusest ja vene kinotööstuse allakäigust Lenfilmi näitel.“

(Tõnu Karjatse, Klassikaraadio Delta Filmi Komm)

8. „Fast Eddie vanad uudised“

Vaatajaid: 201

Režissöör: Marko Raat

Produtsent: Ivo Felt

Sisu: Film Kanadas tegutsenud väliseestlasest operaatorist Edgar Väärist, kel õnnestus filmitud materjalidega jõuda CBC tele-eetrisse ja kellele jäi külge hüüdnimi Fast Eddy, kuna jõudis kaameraga sündmuspaikadele enne teisi. Korteris Toronto kesklinnas on tal sadu tunde filmimaterjali, mida tal maha müüa ei õnnestunud.

Kajastamisi meedias: üheksa (Klassikaraadio, OP!, Areen, kultuur.err.ee, Postimees, EPL, Sirp)

Mida öeldi: „Raat käib Eddy filmitud materjaliga ringi üsna lugupidamatult. Ta haagib uudisklipid lahti oma algsest kontekstist, lisab kaadritele hoopis teistsuguseid komponente, nagu näiteks Sigur Rósi eeterlikud helid. Sellega muutub kaadrite tähendus, ilmsiks tuleb filmitu ilu, omamoodi metafüüsika.“ (Andres ja Katrin Maimik, Eesti Ekspress, Areen)

9.„Teekond ussinuumajani“

Vaatajaid: 164

Režissöör-stsenaristid: Priit Tender ja Liivo Niglas

Produtsent: Kaie-Ene Rääk

Sisu: Animatsiooni ja dokfilmi ühendav antropoloogiline road-movie. Filmi minategelaseks on Eesti animaator Priit Tender, kellel on käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine.

Kajastamisi meedias: kaheksa (Müürileht, Postimees, Klassikaraadio, kultuur.err.ee, Delfi Publik, Sirp)

Mida öeldi: „Priit Tenderi „Teekond „Ussinuumajani““ on üks kivi ehitisse, millega saab taasluua sidet põhjarahvaste rikkumata, arhailise maailmanägemise või tunnetusega. Seda võib võrrelda ka augu kaevamisega eesti kultuuri ja mentaalsuse alumistesse kihtidesse; Tenderi film on töövahend, väike kühvlike, mille abil igaüks võib seda tööd huvi korral jätkata. Ja huvi see film ka tekitab.“

(Tõnu Karjatse, Klassikaraadio „Delta“ Filmikomm)

10. "Need, kes julgesid"

Vaatajaid: 53

Režissöör: Ólafur Rögnvaldsson
Stsenaristid: Kolfinna Baldvinsdóttir, Ólafur Rögnvaldsson, Tiit Pruuli

Produtsent: Kiur Aarma

Sisu: Ajaloodokumentaal, milles vaadeldakse Balti riikide iseseisvuspüüdeid ja lääneriikide reaktsiooni nendele aastail 1989 - 1991. Filmi peaosas on Islandi endine peaminister Jon Baldvin Hannibalsson, kes 1991. aastal ajaloosündmuste näitelavale sattus - peamiselt oma isiklike sidemete tõttu mitmete tuntud baltlastega.

Kajastamisi meedias: kolm (Postimees, Sirp, kultuur.err.ee)

Mida öeldi: „Hannibalssoni lähedane välispilk Baltimaadele osutab filmis mitmele meile tarvilikule teadmisele. Esiteks sellele, et meile vabanemisperioodil nii tähtsad ja põhimõttelised sisemised erinevused (EKP, Rahvarinne, Eesti Kongress, punased-roosad-valged jne) ei paistnud üle piiri sugugi välja ning oli täiesti mõttetu nende peensuste selgitamisega komposteerida väheinformeeritud välismaalaste ajusid (seda tehti teadaolevalt liigagi tihti).“ (Kaarel Tarand, Sirp)

*Vaatajate arv tähendab piletiostjaid. Esilinastustel kutsetega käinud pole arvestatud. Samuti ei kajastu neis filmide võimalik teleauditoorium või numbrid kui palju on neid vaadatud online-portaalides.

*Kajastusi meedias on üles loetud nii filme tutvustavad materjalid (peamiselt intervjuud) ja järelkajastus (peamiselt arvustused, aga näiteks ka pildigaleriid esilinastustelt)

Tristan Priimäe kommentaar vaadatavuse tabelile: „Paistab ju üsna loogiline. Glamuursemad teemad saavad rohkem vaatajaid, keerulisemad vähem. Pigem on küsimus, millised neist ka väljaspool Eestit kedagi kõnetavad. Selles mõttes arvaks näiteks, et "Impromptu" võiks saada päris palju vaatajaid festivalidel üle maailma, aga hoolimata riigist kõnetab ta kõikjal natuke friigima maitsega vaatajat. „

Palju dokumentaale - uus normaalsus?

Siim Nestor

Äsja seljataha jäänud talvel ja kevadel jõudis kinno erakordselt palju kodumaiseid dokumentaalfilme. Eriliselt tihedaks läks kevadkuudel, kui tundus, et igal nädalal tuli teade uue doki esilinastusest. Ühtlasi näis filmielu sättivat end sängi, et kui sügiskuudest on kujunenud välja Eesti mängufilmide linale jõudmise peamine periood, siis dokumentaalid võtavad õitsele löömise ajaks kevade.

Üle kümmekonna värske kodumaise dokumentaali peanupu väljapistmine kinos on tervitatav ja mõnevõrra uus nähtus (regulaarselt ilmub publiku ette uusi dokumentaale mõistagi ka televisioonis). Aga kuidas läks nii, et just nüüd, aasta 2015 kevadel, terve rodu dokke kinolinale vooris?

Festivali DocPoint korraldaja ja aasta filmiajakirjanik Tristan Priimägi kahtlustab, et see on tegelikult kokkusattumus, sest eelmisel aastal polnud praktiliselt mitte midagi.“Paljulubavad projektid muudkui nihkusid edasi ja nüüd said lihtsalt kõik korraga oma filmid valmis. Selline seis võiks olla argine, normaalne, et kogu aeg tuleb midagi kinno.”

 

Dokkide populaarsuse KASV ja osakaalu suurenemine kinodes on viimase kümne aasta nähtus kogu maailmas. Mõistagi saab publik neile ligi ka televisioonis ja internetis (ERRi järelvaatamine, Postimees Kino, Youtube). Kinos jooksmise kõrval – tavaliselt on linastusaeg kaks nädalat; kui hästi läheb, jääb film näha pikemakski – korraldatakse dokumentaalide eriseansse kaugemateski paikades, sageli kohtutakse siis ka filmi tegijatega. Näiteks filmi “Emajõe veemaailm” näidati kino Artis, Tartu Elektriteatri ja Viljandi salongikino kõrval ka Vastseliina ja Aruküla rahvamajas, Luunja kultuurimajas ja Tallinna Loomaaias.

Filmi “Need, kes julgesid” kohta ütleb produtsent Kiur Aarma, et tegu oli põhimõtteliselt teledokiga, mõeldud Islandi, Eesti, Läti ja Leedu televaatajatele. Kiur lisab: “Suurt osa eesti dokkidest näidatakse kinos pigem mängu ilu tõttu – tore ju, et suur ekraan ja vali heli. Ühe keskmise doki vaatajaist moodustavad kinokülastajad ikkagi mikroskoopilise osa.”

“Aga et selline ilu on üldse võimalik ... see on täiesti absurd,” lausub Priimägi. “Mingid filmid ei peaks tõesti üldse kinos jooksma, sest nad ei anna kuidagi mõõtu välja, aga samas on see ebaõiglane olukord meile, vaatajatele ja filmihuvilistele kasuks. Kõikvõimas näljane kasuahnus ei ole seda võimalust täiesti alla neelanud.”

Eesti Filmi Instituudi ekspert Kaarel Kuurmaa näeb dokumentaalide tees kinodesse samuti üksnes head. Ta kõneleb: “See muutub aina enam normiks, mis on minu meelest samuti absoluutselt õige tee. Dokfilmid kuuluvad kinoekraanile, seda teab iga kinoinimene. Õnneks on aina enam ambitsiooniks ka normaalne vaatajate arv saavutada.

 

Samas jääb ka see, et filmide suuremad vaatajanumbrid tulevad telest. Kümnetele ja sadadele tuhandetele jääb audiovisuaalkunstiga kohtumise paigaks teleekraan.”

Pealinnas linastuvad dokid peamiselt väikekinodes Artis ja Sõprus, ent aasta esimese otsa kõige vaadatum dokumentaal “Sipelgapesa” mängis suures kobarkinos Forum Cinemas. “Mainiksin, et see oli minu suur võit, kui Forum võttis filmi levisse,” lausub teose produtsentElina Litvinova.

Absoluutselt ebaüllatavalt on dokumentaalide vaadatavuse tabelist näha, et kõige rohkem vaatajaid tõmbasid ligi filmid, mis said ka meedias enim sõna. Erandiks on vaatajaskonna poolest kolmas loodusdokk “Emajõe veemaailm”, mis ajakirjandusse eriti ei tikkunud.

“Ehitasime oma teavituse üles sellele, et tabada otse silmade vahele neid, kellele film päriselt korda läheb ja kasuks on – peredele, koolilastele, loodushuvilistele. Peamine eelturundus käis nn keskkonnameedia kanalites,” kõneleb filmi pressiasju ajanud Ülle Rajasaar.

Filmide eelarve koha pealt on kindlasti ano­maalia Mart Raukase ühemehefilm “Parreesia”, millel ta oli isiklikult režissööriks, stsenaristiks, operaatoriks ja heliloojaks ning mille tegemiseks kulus teiste dokkidega võrreldes vaid küünemust – 327 eurot. Raukase sõnul tuleb filmi esilinastusel pakutud veiniga kuludeks kokku umbes 500 eurot. Vaadatavuse tabelis on “Parreesia” aga uhkelt viiendal kohal.

Tristan Priimägi hinnangul võiks see, et dokk kinno jõuab, filmitegijaid rohkem mõjutada: “Kui pingutataks turundusega, oleksid ka vaatajanumbrid suuremad, mis omakorda aitaks kaasa selle harjumuse tekkele, et kodumaiseid dokke kinos vaadata. See harjumus, tundub, et vaikselt juba tuleb.”

 

Mis edasi? Aasta esimeses pooles oli dokumentaalielu vilgas ja üsna edukas. Suurima publikuarvuga dokid nuusutavad kehvema vaatajaskonnaga mängufilmide piletiostu numbreid. Veel sel aastal peaks kinno jõudma üheksa kodumaist dokumentaali, millest mitu on sedavõrd isuäratavad, et võivad end aasta suurimaks rebida (vaata kõrvallugu). Aga siiski, kas praegu toimuv on juhuslik võbin ja keskmine vaatajatearv lagi või võiks veel ülesmäge pusida?

Kaarel Kuurmaa: “Ei usu, et see on lagi. Dokumentaalfilmid muutuvad aina populaarsemaks kõikjal maailmas, nende keskmine tase tõuseb, vaataja oskab neid järjest enam oodata ja ka kinos vaatamist nõuda, ning meie produtsendid on ehk osavamad ka neid turundama või oma meeskonda selle ala spetsialisti palkama. Ja nagu näha, on see tulemust toonud.

Minu meelest kasvab peale ka uus põlvkond, kellele dokfilm ei seostu enam nn rääkivate peade ja didaktilise kuiva õppefilmiga. Seda on selgelt näha DocPointi publikut vaadates või näiteks festivali Just Film kava jälgides, kus aasta‑ aastalt kasvab dokfilmide hulk. See on noortele normaalne osa üldisest maailma avastamisest. Heaks indikaatoriks on ka sarja VICE populaarsus. Võite ise vaadata, millised on selle dokumentaalsarja Youtube’i kanali vaatajanumbrid.”

Siim Nestor

Esikümme filmide hinna järgi

(sulgudes koht vaadatavuse tabelis)

 

(7) „Sokurovi hääl“ – 286 588 eurot

Eesti, Soome, Saksa, Venemaa ühisrahastus. Eesti osa eelarvest 29 312 eurot.

Tootja: Revolver Film.

 

(10) „Need, kes julgesid“ – 224 431 eurot

Eesti, Läti, Leedu, Islandi ühisrahastus. Eesti osa 69 700.

Tootja: Eetriüksus

 

(1) „Kristus elab Siberis“ – 216 051 eurot

Eesti, Soome ühisrahastus. Eesti osa 105 719 eurot.

Tootja: Film Tower

 

(3) „Emajõe veemaailm“ – 72 495 eurot

Tootja: Vesilind

 

(8) „Fast Eddy vanad uudised“ – 86 518 eurot

Tootja: Allfilm

 

(4) „Tashi Delek!“ – 78 189 eurot

Tootja: The Factory

 

(6) „Impromptu“ – 65 736 eurot

Tootja: Luxfilm

 

(2) „Sipelgapesa“ – 63 220 eurot

Tootja: Allfilm

 

(9) „Teekond ussinuumajani“ – 62 745 eurot

Tootja: F-Seitse

 

(5) „Parreesia“ – 327 eurot

Tootja: Aristarchos Documentary ja Telos Production

 

 

 

Eesti ja Kreeka ühisfilm „Parreesia“ (vaadatavuselt 5.) valmis Eesti Filmi Instituudi toeta. Tootmiskulude kohta puuduvad Areenil andmed.

KÕIGI AEGADE VAADATUMATE DOKUMENTAALIDE TABELI

 

 

1. Laulev Revolutsioon - 18 316
2. Müümise kunst - 7 763
3. KUKU - 6 240
4. Õlimäe õied - 4 803
5. Disko ja Tuumasõda - 4 114
6. Kristus elab Siberis - 4039
7. Uus Maailm - 3 820
8. Kust tuleb tolm..... - 3 779

Aastal 2015 veel linastuvad dokumentaalid

 

“Puhta mõtte ruum” – filmi keskmes on keskealine Jan, kes on tõmbunud tavapärase maailma eest metsa peitu ja elab seal eraklikku elu. Veedab päevi pühendunult ja intensiivselt mõteldes. Režissöör Vahur-Paul Puu Estonia.

 

 

“Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” – Arvo Pärt tõlgitseb koos Immo Mihkelsoniga oma vihikumärkmeid, mida aastate jooksul on kogunenud sadu ja kus on lisaks muusikalistele märkmetele Arvo mõtisklused, rõõmud, leiud, avastused, üleelamised. Režissöör Dorian Supin.

 

 

“Õpetusi kosmoselaeva ehituseks” – Film tudengisatelliidi Estcube ehitamisest, taevasse läkitamisest ja elust pärast edu. Režissöör Madis Ligema.

 

 

“Moest väljas” – Paralleelselt moedisainer Reet Ausi tegutsemisega keskkonnasäästliku moetööstuse nimel heidetakse valgust moetööstuse mahavaikitud telgitagustesse, selle loojatele ja ohvritele. Režissöör Jaak Kilmi.

 

 

“Unditund” – dokumentaalfilm kirjanikust, lavastajast ja publitsistist Mati Undist. Režissöör Maria Avdjuško.

 

 

“Hundi süda sees” – vaade põhjamaisesse folk metal’i muusikažanri ansamblite Metsatöll (Eesti) ja Finntroll abil (Soome).

 

 

“Jüri” – Portreefilm Eesti filmikunsti uuendajast ja legendist Jüri Sillartist. Režissöörid Julia Sillart ja Martin Männik.

 

 

“Englas. Vana sõdur” – Kahekordse maadluse maailmameistri August Englase lugu. Režissöör Peeter Simm.

 

 

“Rough Stage” – Palestiinas hargneva loo peategelane on kunagine poliitvang, tänane elektriinsener Maher, kelle kireks on moslemi ühiskonnas ebatraditsiooniline kunstiliik kaasaegne tants.