Mida kirjutaksid sina kunstinäituse külalisraamatusse?

Siim Preiman uuris oma bakalaureusetöö raames Tallinna Kunstihoone külalisraamatuid. Kadri Karro uuris Preimanilt, mis seal kirjas oli.

“Kui seda kunstiks nimetada, siis võib igaüks elukutseliseks kunstnikuks hakata”. “Mulle meeldisid delfiinid, sest nad niuxusid nii armsasti”. “Minu meelest on jube vaadata ühe jalaga naist!”. “Näitus oli mõtlemapanev – kas tõesti on asi nii hulluks läinud??!”. “Pole kunagi sellisel näitusel olnud, minu arust vapustav!!! Oleks selliseid ainult rohkem!!!”. “No olen mina idiootsust näinud, kuid see ületab põgusalt kõik eelneva”. “See oli ilus ja hirmus, kuid igatahes huvitav!”. “Mis see nüüd siis on siis nüüd siis?”.

Need sissekanded on pärit Tallinna Kunstihoones 20 aastat tagasi toimunud näituste “Ruumi naasmine” ja “Biotoopia” külalisraamatutest, kuigi võiksid vast pärineda ka mõnest 2015. aastal toimunud näituse külalisraamatust. Olen neid Kunstihoones käies ikka aeg-ajalt sirvinud ja sissekannete “huvitav näitus”, “aitäh(h)”, joonistatud naerunägude ja päikeste vahelises ruumis võib mõnikord ka omapärasemaid kirjutisi leida. Viimati juhtis üks tuttav tähelepanu noorte maalinäituse külalisraamatu sissekandele, mis oli kirja pandud umbes nii – “Pask”, alla kirjutanud Goebbels.

Vabakutseline kunstitöötaja Siim Preiman (23, pildil), “ülbetel üheksakümnendatel” sündinud mees, võttis Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi lõpetamiseks ette hulga 90. aastate Kunstihoone külalisraamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kriitikatekste. Lõpuks jäi ta pidama kahe näituse, “Ruumi naasmise” ja “Biotoopia” juures, mille kohta oli piisavalt materjali ja mille külalisraamatud olid säilinud. “Ruumi naasmise” raames eksponeeriti Kunstihoones George Steinmanni mõttelist ruumiinstallatsiooni, mis seisnes Nõukogude ajast saati lagunema jäetud Kunstihoone renoveerimises; ““Biotoopia” käsitles tehnoloogia kiire arengu mõju elule kõige laiemas mõttes, kõrvuti eksponeeriti nii kunstnike kui teadlaste töid. “Ruumi naasmise” külalisraamatusse kirjutas 309 külastajat, “Biotoopia” omas oli 212 sissekannet.

Kust su huvi külalisraamatute vastu pärineb?

Külalisraamatud oli väga lihtne, piiritletud ja konkreetne lahendus. Kui sisened kunstiväljale, siis räägitakse väga palju lõhest kaasaegse kunsti ja publiku vahel. Kuna ma ise olen alles 1992. aastal sündinud ja selle lõhe algust paigutatakse tihti just üheksakümnendate algusesse, siis minu jaoks on see üsna pime ala. Tahtsin uurida praeguse olukorra juuri. Ja miks veel just külalisraamatud – üheksakümnendatest pole publikuretseptsiooni teadasaamiseks palju muud alusmaterjali võtta. Netikommentaariumeid ju veel pole. Ja tagantjärgi ei hakka ju inimestelt küsima, et kuidas 1995. aasta “Biotoopia” näitus oli.

Kas sinu uurimistöö põhjal on siis lõhe olemas?

Paraku ei saa seda ei kinnitada ega ümber lükata. Külalisraamatute näol on tegu niivõrd kitsa ja fragmentaarse pilguga publikuretseptsiooni, et midagi peale üksikute arvamuste välja toomise järeldada ei anna. Praegu oleks võimalik kaasaegse kunsti ja tavapubliku vahelist lõhe kaardistada, kombineerides külalisraamatutes leiduvat infot näiteks suunatud küsitluste ja külastajate statistikaga.

Kas sa ise kirjutad ka külalisraamatutesse?

Ma olen kirjutanud küll, aga mitte alati. Mul peab tekkima mingi tunne, mis tekitab vajaduse sinna kirjutada. Ja kui tekib rohkem mõtteid, siis ma kasutan parem kunagi ära võimalust öelda seda inimesele otse, kui teda kohtan. Niimoodi olen päris mitme kunstnikuga jutule saanud.

Oli sul endal sissekannete seas ka mõni lemmik?

Mu vaieldamatu lemmik oli see, kui “Ruumi naasmise” külalisraamatus üks külastaja tänas tualetiukse parandamise eest. “Eriti kena on WC parandus, mida ootasin 60ndatest aastatest saadik. Ikka oli seal kabiini ust võimatu sulgeda. Ma tänan sponsorit abi eest”. Kui Mart Kalm räägib oma sama näituse kohta kirjutatud kriitilises artiklis sellest, kas aknaraami laius on ikka esteetiliselt õige või ei ole, siis samal ajal on olemas külastaja, kes tänab konkreetselt selle eest, et saab normaalselt vetsus käia.

Kõik, keda teema huvitab ja kes tahaksid külalisraamatutest enam teada saada, on oodatud täna, 17. juunil algusega kell 18 Tallinna Kunstihoonesse, kus toimub vestlusõhtu, mille raames räägivad Siim Preiman ja Anneli Porri laiemalt külalisraamatute traditsioonist, uurimisest, vaatajate emotsioonidest ja Tallinna Kunstihoone näitustest. Lisaks saavad osalejad Kunstihoone külalisraamatuid vaadata.