Ulgupopi jahil
Siim Nestor kirjutab, kuidas Vaiko Eplik süvenenult väliseesti popmuusika otsingutesse sukeldus ja leitust ulatusliku kogumikplaadi tegi.
Vaiko Eplik annab jaanipäevaks plaadifirma Mortimer Snerd alt välja kogumikplaadi “Esto-muusika. Ulgu-Eesti leviplaadid 1958–1988”. See on mahukas – kokku kolm CDd – ja kiiduväärt kompendium, mis on tähelepanuväärne mitmest küljest. See on fanaatilise õhina ja süvenemisega korjatud ja valitud kogumik – 75 lugu väliseestlaste valmistatud popmuusikat, millest me ei tea (veidi utreeritult öeldes) mitte midagi ja mis ei ole kunagi kodumaal ametlikult ilmunud. Ühtlasi redigeerib see kolmikplaat meie arusaamu Eesti popmuusika ajaloost.
Või nagu ütleb plaadi kokkupanija Eplik: “Kokkuvõttes oli minu jaoks kõige suurem üllatus see, kuivõrd ümber tuleb kirjutada Eesti popmuusika ajalugu, kui sa väliseestlaste plaadid ka sinna lisad. Meie siin arvame, et Eesti biit-muusika ei jõudnud kunagi albumini. Ometi ilmus aastal 1968 Kanadas Eesti biidi album. Küll ainult üks – Jüri Lipu “Laul sinule” –, aga ta on olemas. Täielik garage. Mädness. Või et Sven Grünberg oli esimene eestlasest süntesaatori kasutaja – ei olnud! Aastal 1973 tegi René Ufer albumi, kus ta möllab nii rütmimasinate kui süntesaatoritega ja teeb nendega sada imet. Rääkimata sellest, et meie esimene trubaduur ei olnud Tõnu Tepandi, vaid Ell ¬Tabur, New Yorgis elanud Air France’i stjuardess.
See on ajuvaba, et me keegi ei tea seda muusikat. See on ajuvaba, et sellest muusikast pole ükski minut Eestis kunagi ilmunud.”
