Mis siis Miliuse kunstikogust saab?
Maalid on siin üksteise otsas küll nii- küll teistpidi. Siin-seal mõned graafilised lehed kortsus ja kägaras. Kastid raamatutega. Kastid fotodega, ekslibristega.
Kas siin ongi need Kabakovid ka Soosterid ja kuulsad kuuekümnendate kunstiuuendajad ja venelase ja lätlased?
Põrandal Andrus Ansipi ja Laine Jänese allkirjaga aukiri Matti Miliusele, 2004 aasta Tartu parimale kultuuritöötajale produtsentide kategoorias. Kohviplekiga pliiatsijoonis Miliusest.
Maalid, mis siia ruumi ei mahu, olevat kuskil mujal ruumis, aga võti on kellegi käes, keda pole.
„Renna peaks teadma neid asju,“ ütleb Kunstnike Liidu haldusjuht Eimar Prommik. „Tema neid Matti asju ajas.“
Kaheksakümnendatel õppis Tartu ülikoolis eesti filoloogiat unistavate silmadega tütarlaps Renna Mändmets, sale nagu osi. Lootustandev luuletaja, kelle annet kursuseõde Tiina Jõgeda siiani imetleb.
üksik pilv kui lapsejuus
ja taevas vesihall
valvav kuidas meri magab
sile kui metall
1982. aastal tutvus Renna Matti Miliusega, kes oli Renna arvates huvitav mees, vaatamata sellele, et „tal olid küünealused ahju kütmisest alati mustad ja kaelas oli tal määrdunud käterätt, millega ta higi pühkis. Ja kes võis küll puhta särgi selga panna, aga selleks ajaks, kui saapapaelad kinni sidus, oli särk juba läbimärg.
Matti tõi Rennale Rootsis välja antud raamatu arbujatest ja näitas oma kunstikogu ja Renna meelest oli Mattil ilus hääl.
