Eesti rattadisaini renessanss
Kodumaiste disainrataste põnevas maailmas käis avastusretkel Karin Paulus.
Jätkuva autostumise kõrval on rattaga liikumine viimasel ajal Eestis läbi teinud tõelise renessansi. Eriti meeldiv on ringi sõita näiteks Tartus, kus maastik ja linn ise on mitmekesised ning palju on mugavaid ja sageli ka arhitektuuriga haakuvaid rattahoidjad. Või siis Haapsalus, kus liiklus on mahe ning pikemaid vahemaid ja loodusradu on just rattaga kõige parem läbida. Kuigi Tallinnas ei ole ohud vähenenud ega parkimine paranenud, on jalgratas vaieldamatult muutunud moodsa inimese aksessuaariks. Ka vanade rataste renoveerimine ja ümberehitamine on üldises vintage’i hinguses levinud tendents. Muidugi ei saa siin rääkida ainult keskkonnateadlikkuse tõusust või õues olemise mõnust, vaid ka aktuaalsel viisil kenitlemisest.
Jalgratta eelkäijaks on peente härraste 19. sajandi alguse “kepphobused”, millega käidi pargis või metsas seltskonna ees edvistamas ja veidi ka sportlikku vormi parandamas. Peagi aga taibati, et selline liikumisviis pole mitte ainult dändide naeruväärne moeröögatus, vaid jalgrattal on perspektiivi – sõit on lihtne ja võimaldab kiiret ning sõltumatut liikumisviisi. 19. sajandi teisel poolel sai ratas ka pedaalid, seejärel kettülekande, kuullaagrid, õhkkummid, vabajooksusiduri. Jooksurattadki pole kuhugi kadunud, olles nüüd aina levinumad laste kehakultuurivahendid. Ka Eesti Kunstiakadeemia disainitudengid on teinud mitu aastat tõukerattaid, millega on avalikkuseski tähelepanu võidetud.
