Jalgratta eelkäijaks on peente härraste 19. sajandi alguse “kepphobused”, millega käidi pargis või metsas seltskonna ees edvistamas ja veidi ka sportlikku vormi parandamas. Peagi aga taibati, et selline liikumisviis pole mitte ainult dändide naeruväärne moeröögatus, vaid jalgrattal on perspektiivi – sõit on lihtne ja võimaldab kiiret ning sõltumatut liikumisviisi. 19. sajandi teisel poolel sai ratas ka pedaalid, seejärel kettülekande, kuullaagrid, õhkkummid, vabajooksusiduri. Jooksurattadki pole kuhugi kadunud, olles nüüd aina levinumad laste kehakultuurivahendid. Ka Eesti Kunstiakadeemia disainitudengid on teinud mitu aastat tõukerattaid, millega on avalikkuseski tähelepanu võidetud.

Rattakultuuri edenedes on eestlased taas hakanud ka jalgrattaid professionaalselt disainima, püüdes targalt mitte pakkuda odavaid rattaid kõigile, vaid pigem leida üles oma publik. Publik, kes hindab autori käekirja, unikaalset kujundust, häid sõiduomadusi ning käsitööd.