Jaan Ruus soovitab “Ted 2”

Ted on sooja südame ja ropu suuga mängukaru. Juba teist korda tuleb Tediga publiku ette Hollywoodi enfant terrible Seth MacFarlane, kes stsenaristi ja režissöörina on teinud teles absurdimultikaid. MacFarlane armastab paroodiaid, viiteid filmidele ja popkunstile. Tema esimene “Ted” (2012) pilkab ameerika romantilist komöödiat. Üksildane poiss hakkab armastama oma kaisukaru, kes osutub ropu suuga olendiks ja poisi kiindumust ära kasutades hakkab teda emotsionaalselt ahistama.

Uues komöödias “Ted 2” (USA, 2015) karu abiellub. Tal puuduvad aga lapsetegemise riistad. Vajatakse spermadoonorit. Siis selgub, et Ted polegi juriidiliselt inimene, vaid asi ja omand! Ta lastakse töölt lahti ja abielu tühistatakse. Filmi tegelased hakkavad võitlema Tedi inim- ja kodanikuõiguste eest. Sellega pilatakse kõikvõimalike võrdõiguslikkuse liikumiste stereotüüpe. Rassiline võrdõiguslikkus on teemana eriti hell. Karu advokaat esitab kaitseargumendina USA kohtuotsuse aastast 1857, milles kohtunik ei lubanud neegerorjal end vabaks osta, sest neegerori pole seaduse järgi inimene, vaid omand. Paljud ameeriklased peavad filmi nalju rassistlikeks ja viisakuse piire ületavaiks. On ju ropendav ja kanepit suitsetav kaisukaru tõega publiku taluvuspiire kompav tegelane. Tema suust voolab f-tähega sõnu, allapoole-vööd huumori mahuga ületab film kinokunsti tavaõigusi. Paraku laguneb marginaalsete gruppide inimõigusvõitlusi naeruvääristav komöödia üksiknumbreiks, mis omaette võetuna on igati vaimukad. Näiteks avaepisood, mis on kolmekümnendate muusikarevüü paroodia. Või stseen kõlbmatuks tunnistatud spermaga.

See pole esimene kord, kui Seth MacFarlane hea maitse normid proovile paneb. Kui talle usaldati Oscarite tseremoonia konferansjee roll aastal 2013, esitas ta vahepalana hoogsa kuplee “Nägime su tisse”, vihjates nomineeritud staaride poolalastistseenidele.

Alates 26. juunist kinodes üle Eesti