Sarjast Eesti noori instrumentaalimeistreid
Argo Vals
“Nokturn”
(Argo Vals)
8/10
Instrumentaalses rokis mõtlemise levik noorte Eesti muusikute seas pole enam uudis. Džässist, progest, psühhedeeliast, funk’ist ja muust äestatud rokis musitseeriv uus põlvkond – sooloartistid, ansamblid, projektid – on pisitasa normiks kasvanud. Saame neist rääkida juba kui traditsioonist.
Kahel valdkonna liidril ilmub tänavu juba teine pikk sooloplaat – sügisel maandub Jakob Juhkami teine album, ja nüüd suve esimestel päevadel ilmus tartlase Argo Valsi teine täispikk “Nokturn”. (Nagu Argo kolme aasta tagusel debüüdil “Tsihcier” teeb siingi Juhkam mõnes loos kaasa.)
Kunstnikuna on multiinstrumentalist-produtsent Argo Vals – teda kuuleb hetkel ka ansamblites Viljandi Guitar Trio ja Talamak – vist ikka pigem uje. Metsikusi pole tema kenades ja värvilistes fantaasiates vooklevast muusikast harjunud kuulma. Ei mingit virtuoosi uhkeldamist või hullu ja pidurdamatu geeniuse laadis peadpööritavat stiilist stiili hüppamist. Valsi looming vuliseb sündsalt ja kõik instrumendid tema valduses – kitarrid, bass, klahvpillid, trummimasin, metallophone, digitaalsed vidinad – sirguvad ühtlaseks rahustavaks samblikuks.
Aga siiski. “Nokturn” rokib märksa tormilisemalt kui eelkäija “Tsihcier”, ja sellise rokkansambli taltsutamine pigistab tingimata rohkem adrenaliini vereringesse kui tasaste palade jutustamine. “-35” ründav rifikeerutamine meenutab kindlasti mõnd suurt ja korralikku Ameerika rock-bändi. “Oksüümoron”, mille esiplaanile seatud kellukeste (metallophone, eeldan) helin meenutab äratusalarmi telefonis, ja avalugu “24” on haritud inimese jazz-rock funk-elementidega. Albumile sattunud vokaaliga (laulab Karl Petti) lugu “Mjuuli” on esimene kord Eesti muusikas, kus tehakse julget ja eepilist indirokki, ja selle puutepunktideks võib rivistada ansamblid Tears For Fears, M83, Mew, Battles... Tabavalt moodne, olemata seejuures piinlik järelaimamine. Ja ma võin vabalt järgmisel hetkel mõelda, et Vals on parim, kui ta sulneid miljöösid loob. Üksi, oma kitarri, kajamasinate ja muude efektidega ning elektroonikas. Paneb kas arpedžo trillerdama (“Uneuim”) või pedaalib kitarritõmmetele sedavõrd palju kajasid ja – ootamatult keset kogu klaari kõla! – veidi distortion’it, nii et muusikat saab täis kogu vaimusilmale avanev maailmaruum.
Meloodia- ja pildiküllane, ilus ja pühendunud. Rääkimatagi on “Nokturn” vajalik, kui kollektsioneerid noori õpetatud ja laia silmaringiga kodumaiseid rock-muusikuid, aga võib vabalt olla ka esimeseks plaadiks, millega sinna maailma siseneda.
