Hüvasti, Sergei Tutanhamovitš!
JÄRELHÜÜE Viimsi sepa poeg Sergei Stadnikov (20. juuli 1956 – 26. juuni 2015) armastas muistset Egiptust, Eesti valitsust aga mitte eriti.
Sergei Stadnikovi isa töötas üle neljakümne aasta Viimsis kalurikolhoosi sepana. Teda kutsus sinna tööle kuulsa Kirovi kalurikolhoosi kuulus esimees Oskar Kuul isiklikult. Sergei isa ja ema jäävad nüüd teda leinama, samuti õde perega ning Eesti Ekspress.
Hüüdsime Sergeid Ekspressis prantsuspäraselt Seržiks, aga ka Sergei Tutanhamovitšiks. Nii Ekspressis kui ka Delfis töötas Serž justkui öises vahetuses, leides toimetuses alati vaba arvuti, kus oma artiklid sisse toksida.
Serž kirjutas Süüriast, Türgist, Kreekast... ja venelase nirust elust Eestis. Tema artiklitest on tunda, et kirjutada oli neid kerge, sest teadmisi valdas ta, nagu profipallur valdab palli.
Meie toimetuse öine õdus külaline, kel tihti neidudele marmelaadikommid varuks, oli tõeline tippintellektuaal. Pikki aastaid uuris ta Egiptust “kuivalt”, ilma kohapeal käimata. Teda paelus maailma vanimate tekstide hämarus, Egiptuse valitsejannad, kelle peredes esines verepilastust, sest jumalikku verd ei tohtinud segada...
Kuidagimoodi sattus Viimsi kooli teise klassi juntsule Serjožale näppu põhikooli ajalooõpik, kus olid pildid püramiididest, sfinksidest ja vaaraodest. Sealt algas eluaegne kutsumus.
Erinevalt meist paljudest, kes eluaeg rapsivad, kandis Sergei kutsumus teda kogu elu. Nüüd võime öelda, et igavesti. Ta unistas saada Tartu ülikooli päris Vana-Egiptuse õppetooli, ent nii nooblit eriala alma mater endale lubada ei saanud.
Viimane kord, kui Sergei minu pool käis, istus õhtulauas ka Ameerika-Eesti professor Jaan Puhvel. Stadnikovi ja Puhveli sünniaastate vahe on veerand sajandit. Puhvel koostab heti keele etümoloogilist sõnastikku.
Õpetlased arutasid sel õhtul 4000 aastat vana keele sõnade päritolu ja laenusid veel vanematest keeltest. Nukralt nentis Puhvel, et olles 80aastane, ei jõua ta võib-olla kõiki köiteid hetiitide keele sõnaraamatus valmis kirjutada.
Jah, aga hoopis Stadnikov oli see, kelle elutöö pooleli jäi. Tal oli Tallinna ülikooli kirjastuses käsil vanaegiptuse kultuuriloo täiendatud trüki väljaandmine. Kirjastuse juht Rebekka Lotman arvab, et nad avaldavad selle raamatu ikkagi, Stadnikovi auks.
Veel jäi Sergeil käimata egüptoloogide n-ö suure slämmi turniiril ehk rahvusvahelise egüptoloogide assotsiatsiooni maailmakongressil. Kahel aastal lükati see kongress edasi, kuna Kairos oli ohtlik.
Nüüd otsustati kongress korraldada sel sügisel Itaalias Firenzes, kus meie Serž end samuti väärikate spetsialistide hulka esinema sättis. Ettekanne oli valmis.
Sergeil jäi pooleli ka vana-egiptuse kirjanduse tähtteose “Õpetussõnad Merikarale” kommenteeritud tõlge.
Eluajal jäi Stadnikov, nagu ta ise rõhutas, Eesti ja Baltikumi ainsaks egüptoloogiks. Ajaloolase Marek Tamme sõnul ei olnud tal egüptoloogia alal ka õpilasi sõna teaduslikus tähenduses (juhendatavat doktoranti või magistranti).
Lapsi polnud Sergeil samuti, mida ta vestlustes kahetses. “Ent see on ka hea,” uljutses ta. “Vaat kui tuleb poeg viinaraha küsima, aga seda läheb endalgi vaja.”
Stadnikovi perekonnaliige meenutab: “Käisin kahel järjestikusel aastal Sergeiga Egiptuse reisidel kaasas ja täpselt ühel ja samal kohal Hatšepsuti templis esitas keegi turistidest ühe ja sama küsimuse: kuidas te seda kõike küll teate? Veidi üllatunud Sergei vaatas küsijale otsa ja vastas: “Vaadake, kallid kultuuri palverändurid – see, mida ma just rääkisin, on ju kõik siin kirjas!” – viidates ise meie ees olnud egiptuse kirjatahvlile.”
Mis Stadnikovil veel tegemata jäi, oli Eesti pass. Eesti riik oli tema arvates õigelt teelt kõrvale kaldunud alates Mart Laari valitsusest 1992. aastal.
Kohe üldse ei kannatanud Sergei neid endast nooremaid ajaloolasi, kes siis võimule pääsesid. Ta isegi tögas Laari, Tõnis Lukase ja Lauri Vahtre ülikooliaegset liikumist Noor-Tartu, pidades seda “pioneerlikuks”.
Kuigi Pärnus sündinud, oli Sergei päritolult ukrainlane ega saanud Eesti kodakondsust automaatselt. Viimsi eestikeelse lasteaia ja kooli kasvandikuna olnuks keeleeksami tegemine tema jaoks lapsemäng.
Sergei võttis solvununa Vene kodakondsuse ja solvus veel viiekordselt, kui tema Vene passi vahele kleebiti viieaastane elamisluba.
Tema arvates oleks riik pidanud kõigile venekeelsetele, kes 1991. aasta referendumil Eesti iseseisvuse poolt hääletasid, andma neli kuud, et end ilma ühegi eksamita EV kodanikuks vormistada.
Sergeiga Istanbuli-reisil käinuna kogesin selgesti, kui võimsa mulje tuhandeaastane Bütsants ning selle õigeusklik järglane Venemaa talle olid jätnud.
Ka Bütsantsi vallutanud Türgi riik oli suur, rõhutas Sergei. Eesti aga on väike ja väiklane, see ei mahtunud Sergei suurde haavunud slaavi hinge. Temast sai 1990ndatel osa Eestis kostvast solvumiskoorist.
Mul jäigi Sergei käest küsimata, kas nüüd, kui üht meie valitsuserakonda juhib Jevgeni Ossinovski, on Eesti tema arust parem koht. Kas vaadates riiki, mille Vene kodanikud on endale üles ehitanud, on tõesti palju nõuda Eesti kodanikelt vannet vabaduse ja võrdsuse nimel?
Ajaloolase Stadnikovi vuntsid hakkasid meenutama kasakaatamani, kui ta kinnitas, et tema mingit vabaduse ja demokraatia vannet Eesti Vabariigile andma ei pea.
Mind tervitas Sergei millegipärast alati naljatoonis kinnitusega “Фашизм не пройдет!” (Fašism ei lähe läbi!). Erinevalt paljudest venelastest asetas Sergei ausa võrdusmärgi fašismi ja kommunismi vahele ning ka sionism sai alati oma koosa.
Sergei oli jõudnud mõnusasse elufaasi. Tuntud oli Sergei kassiarmastus. Ta oli salongimees. Pidasime teda toimetuses vanapoisiks. Järelehüüet kirjutades selgus aga, et Sergeid ootas kodus elukaaslane, kellega elu oli teda ühendanud juba tosin aastat.
Sergei nägu muutus aastatega ümaraks ning rõõmsaks, ilmusid raamatud Egiptuse ülikute lühikeste tekstidega, taga kümme korda pikemad kommentaarid meie oma, Eesti ainsalt egüptoloogilt.
Kompvekid Sergei õlakotis muutusid aastatega kallimaks. Sellessamas õlakotis, kus ta aastaid oli kandnud “Sinuhe jutustust”, iidse haaremivalvuri teksti, mida vanaegiptuse keelest tõlkis.
Ta võis giidina juba reise valida, sest erudiit Sergeist oli saanud nõutud reisijuht. Tema giidimegafonist kostis tihti tüüpiline lause algus “Muuseas...!” ja kindlasti võitlushimuline lõpp “Vaat niiviisi!”.
Kreeka, Küprose, iidse Bütsantsi ja Egiptuse jutud olid tal hästi suus. Ent vabal hetkel, klaasi punaveiniga, võis ta alati daamide seltskonda maanduda ja küsida: “Ja mida minust siis räägitakse?”
Sama, mida Sergei ütles Ekspressi “salongis” oma sõpra, koraani tõlkijat Haljand Udamit tutvustades – “Meie seas on suurvaim!” –, võis öelda ka tema enda kohta.
Meil vedas. Meie seas elas tundlik, mastaapse maailmatajuga intellektuaal. Tema lahkumisega jäi Eesti kitsamaks. Küllap leiab tema hing paiga taevases Kuningate Oru hauakambris.
