Filmi peategelane on isepäine naine Bathsheba (Carey Mulligan), kellele teevad abieluettepaneku kolm meest – maalähedane karjus Gabriel (Matthias Schoenaerts), jõukas poissmees Wil­liam (Michael Sheen) ja seksikas sõjaväelane Frank (Tom Sturridge). Ajastu reeglite kohaselt peaks Bathsheba langetama valiku, ent samas tahaks ta säilitada oma sõltumatust; ta on ühtlasi habras ja tugev, igatsev ja isekas ning ei suuda kuidagi lõplikku otsust vastu võtta.

Kui John Schlesingeri 1967. aastal valminud filmiversioon Thomas Hardy samanimelisest romaanist on traagilisem ja algmaterjalile truum, siis Vinterbergi käsitlus on sensuaalsem ja visuaalselt ka elegantsem. Vinterberg on ­Bathshebat tänapäevastanud, teda feministlikumaks ja empaatilisemaks muutnud, tehes ta meie aja publikule ehk paremini mõistetavaks. Film paistab silma oma ilusate kostüümidega, rikkalike värvinüansside ja imelise valgusega ning on ka näitlejate mängu poolest viimse detailini paika sätitud. Britid on muidugi pahased, et klassikaliste inglise teoste kallal on välismaalased tuuseldamas käinud – taanlane lavastas ja pani ühte peaosasse veel musklis belgia täku. Aga inglaste porinast ei tasu siinkohal välja teha, sest kõik osapooled on lähtematerjali suhtunud delikaatselt ja suure austusega.

Tegelikult võiks kõrvale jätta võrdlused nii Vinterbergi varasema loomingu kui ka romaani ja eelmise filmiga ning vaadata linateost “Eemal hullutavast ilmakärast” täitsa niisama, eelarvamusvabalt. Lihtsalt kui ilusat ja romantilist armastuslugu. Suvel ju võib.

Kinodes üle Eesti alates 3. juulist.