Õlivärvides diktaatorid
“Kunst valitseb” – sellise pealkirja on tegijad andnud praegu Tallinna Raekoja seinu kaunistavate vanade meistrite maalide näitusele. Pealkiri ajab segadusse ilmselt kõik need, kes mäletavad veel vana hea Pierre Bourdieu jaotust, mis tõmbas range piiri kunsti- ja võimuvälja vahele. Kunstil pole võimu struktuuridesse asja. Või kas ikka on nii?
Raekojas ringi kõndivatele külastajatele vaatavad vastu tõsiste nägudega vanamehed, stseenid Kristuse elust koos vagurate Maarjate ja kavala näoga Jeesus-lastega. Nemad valitsevad iidsete kuningatena kunstiajaloo õpikutes. Nemad teavad, mis on kunst, ja meie kuuletume neile. Usun, et nii mõnedki, kes muidu suured kunstinäitustel käijad pole, lähevad raekoja näitust vaatama – sest lõpuks ometi on Tallinnas ka see päris kunst. Mulle meenub intsident Firenze Uffizi galeriis, kus üks ameerika turist rutakal sammul saale läbis: “I wanna see Caravaggio, I wanna see Caravaggio,” korrutas ta, vihjates muuseumi ühele tähtteosele – Caravaggio “Noorele Bacchusele”. Võib-olla oli tõesti tegu Caravaggio andunud fänniga. Tõenäolisemalt aga turistiga, kes Lonely Planeti reisijuhi must-see listis näpuga järge ajas.
Need Madalmaade Caravaggiod ei valitse ainult inimeste kunstiliste tõekspidamist üle. Maalide rahulikus, kuid ranges õhustikus joonistub välja “korrapärane” maailm, kuhu praegusel ajal, kus iga natukese aja tagant kerkib esile mõni uus tolerantsust proovile panev debatt, sooviks ehk põgeneda nii mõnigi eestlane. See on maailm, kus naised on rumalad (aga see-eest vagad) ja teavad, et nende asi on tasakesi tooli peal istuda, lapsuke põlvedel. Maailm, kus moorlasi kohtab ainult mõnel üksikul kolme kuninga stseenil. Maailm, kus kunst on kõigile arusaadav ja koguni lillemaalid on veel in. Ning loomulikult, homoseksuaalseid suhteid on kujutatud vaid hirmsates põrgustseenides (kui sedagi).
On mõistetav, et kindlalt paika pandud reeglid tekitavad paljudes inimestes turvatunde. Seetõttu võivadki toonased teosed jätta mulje kadunud maailmast, kus “teatavad standardid olid ikka paigas”. Kuid tegelikult olid need kunstnikud omas ajas kõike muud kui turvalised ja traditsioonilised. Vastupidi – kas või õlivärvide kasutuselevõtt või kohaliku maastiku kujutamine piiblistseenis oli midagi täiesti enneolematut. See oli aeg, kui teadus kiirelt arenes, inimeste mõttemaailm muutus ja pandi alus tõdedele, mida sageli siiani usume.
Ma armastan väga ajalugu, eriti muidugi kunstiajalugu – siiski arvan, et madalmaade meistrite eeskujul võiksime vaadata ajas just nimelt edasi – ei peaks laskma sajandeid vanade mõttemallide valitsuse all endale õlivärvides turvalist maailma luua. Olgu minevik nii paeluv kui tahes – sellesse takerdumine pole kunagi hea märk olnud.
