Martin Vällik: Põhiteadmised peavoolu!
Mõned asjad, mis peaks tegelikult juba põhikoolis selgeks saama, muutuvad aktuaalseks alles täiskasvanuelus. Unustatud teadmised asendab meelelahutusmeedia, mille ülesanne pole tõeseid fakte vahendada, vaid leiutada aina jaburamaid teooriaid reaalsusest. Nii saavad uue hirmutava sisu sõnad “keemia” ja “geen”, mis vastandatakse leebete ja inimsõbralike mõistetega “keemiavaba”, “looduslik”. Sellise lähenemisega köetakse asjatult üles pelgu teatud igapäevaste nähtuste ees. Tulemusena tekivad libaprobleemid, millele otsitakse libalahendust, teisalt näidatakse kriitikavabas valguses öko-mahekaubitsejaid, kes keemiahirmuga inimestelt kapitali koguvad.
Kõik meis ja meie ümber koosneb kemikaalidest. Sina koosned kemikaalidest, su söök koosneb kemikaalidest, orgaaniline toit koosneb kemikaalidest, taimsed ravimisarnased substantsid koosnevad kemikaalidest... isegi homöopaatiline nostrum koosneb vähemalt ühest kemikaalist – divesinikmonooksiidist. Kogu elu kui selline koosneb kemikaalidest ja reaktsioonidest kemikaalidega. Isegi selle teksti lugemine põhjustab keemilisi reaktsioone su organismis (silmas, ajus). Pole olemas keemiavaba toitu, sa ei saa kemikaale vältida, kuna ka õhk, mida hingad, on kokteil eri kemikaalidest. Sõnad “keemia” ja “kemikaal” ei ole halva, hirmutava ja vältimist vajava sünonüümiks.
Pole olemas mürgist kemikaali, on mürgine kogus. Su kehas on arseeni, elavhõbedat, vesiniktsüaniidhapet, formaldehüüdi ja muid mürgiseks peetavaid aineid, aga koguses, mis pole ohtlik. Samas võib vesi põhjustada tugevaid mürgistusnähte või koguni surma üledoosi tõttu.
Pole vahet kemikaalil, mis on saadud looduslikul moel või mis on sünteesitud kunstlikult. Arusaam, et elusast allikast pärit saadust eristab molekulaarselt samasugusest ainest veel mingi eriline élan vital (salapärane loomisjõud – Toim.), on tänaseks päevaks teaduslikest aruteludest välja jäänud kui aegunud teooria. See hakkas murenema, kui saksa keemik Friedrich Wöhler 1828. aastal sünteesis anorgaanilistest algainetest seni vaid eluprotsesside käigus tekkivaks peetud uurea (karbamiid ehk kusiaine – Toim.).
Kemikaal, mis on looduslik, ei pruugi automaatselt olla hea ega sünteetiline halb. On tõsi, et inimene on loonud kemikaale, mida looduses ei pruugi esineda, kuid pole põhjust neid seepärast rohkem ohtlikuks pidada. Samas leiame loodusest küllalt kemikaale, mille ohtlikud kogused on piisavalt väikesed, et tasub neist eemale hoida. Näiteks on botulismi põhjustav botulinum toxin täiesti looduslik bakteriaalne saadus, mille surmav kogus on aga nii väike, et üks gramm teeks lõpu miljonile inimesele.
Kemikaali omadused ei ole määratud koostisosade omadustega. Klassikaline näide on naatriumkloriid – naatrium on väga reaktiivne, kui see veega kokku puutub (naatriumi alla neelates võib saada tõsiseid kurgu-, söögitoru- ja maokahjustusi), kloor on inimesele ohtlik juba üsna väikestes kogustes (kasutati esimeses maailmasõjas ründegaasina), aga kui need kaks moodustavad koos ühise aine naatriumkloriidi, tuntud ka kui keedusool, siis tarvitame seda meeleldi (mõistlikes kogustes, loomulikult).
Paljudel meist on võimalik õppida koos oma lastega. Kui endal on kooliajast nii palju aega möödas, et põhitõdede meenutamine ei too tulemust, siis võtke õpik kätte ja vaadake üle. Lisaks sellele, et saate ise teadlikumaks, näitab selline tegevus lapsele, et õppida pole kunagi hilja ja täiskasvanud ei teagi kõike. Teie oskate nüüd oma elukogemuse põhjalt lapsega arutleda, kus neid teadmisi päris elus vaja võiks minna, ja ehk ei satu enam nii kergesti udujuttu puhuva müügiagendi kliendiks.
Saada oma skeptilised mõtted skeptik@skeptik.ee
