Ja selle Londonist maailma imbunud duo – Felix Buxton ja Simon Ratcliffe – muusikast olen ma erutunud olnud tõsiselt ja üsna pikalt: 90ndate keskpaigast kuni kusagil sinna 00ndate tulekuni. Kui nende lood tollasesse ­klubimuusikasse tungisid, muutsid nad oluliselt minu arusaamasid, milline saab muusika üldse olla, mida muusika minuga teha võib ja mida muusikast oodata. Basement Jaxxi muusika avas mu kõrvu, leidis närvisüsteemist seniavastamata tundlikke tsoone – tõstis panuseid kogu selles neetud muusikakuulamiselus. Nii et: las ma jagan teiega veel kord oma erutust: “Be-be-be-be-beiiisssment tsäääks!!”

Basement Jaxx alustas 90ndate keskel – esimene väljalase ilmus aastal 1994 – house-muusikaga ja neist sai üsna ruttu briti uue hausilaine juhtfiguur. Looti sügav ja sünge, looti hüperlõbus ja üleküllastatud. Mis eristas nende house’i muust tollasest house’ist? Ütleks julgelt, et – kõik! Helide iseloom, ­trummilöökide ja bassikäikude arhitektuur, intensiivsus ja kirevus ning vapustav meloodiline kujutlusvõime. Nende produktsioon oli täis ootamatuid väikeseid detaile – juhuslikult läbi sõitvaid alameloodiaid, kiljatusi ja plahvatusi, suunamuutusi ja miniatuurseid rütmiskeeme. Iga väiksem elektrooniline sirin või hi-hat’i laksakas oli Basement Jaxxil justkui kandvas rollis ja kõigist neist pisiasjadest sai kokku dünaamiline rütmilavastus.

Nad olid kõrvaklapidiskona sama intensiivsed kui eufooriapursetena tantsupõrandal.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid