Pulp Fictioni ainetel: Saksamaa ja Kreeka peavad läbirääkimisi*

Algupärane näidend “Pulp Fictioni” lõpustseeni ainetel, pühendatud Kreeka päästmisele.

VAROUFAKIS: Mis toimub?

TSIPRAS: Tundub, et meil on siin üks “korravalvekomitee” liige.

VAROUFAKIS: Tulista teda näkku!

MERKEL: Ma ei tahaks küll su ego purustada, aga see pole esimene kord, kui mind relvaga sihitakse.

TSIPRAS: Kui sa oma kätt kohvri pealt ära ei võta, jääb see viimaseks korraks.

SESTER: Ärge tekitage probleeme! Me saame teie pärast surma! Andke neile, mida nad tahavad, ja nad lähevad ära!

MERKEL: Pea suu, paksuke! See ei ole sinu asi!

TSIPRAS: Ma loen kolmeni. Kui sa seda kohvrit ei ava, siis ma lasen su pea sodiks. Selge?

Üks. Kaks. Kolm.

MERKEL: Olgu, Tsipras. Sinu võit. See on sinu.

TSIPRAS: Tee lahti!

VAROUFAKIS: Mis seal on? Mis seal on?

TSIPRAS: Kas see on see, mis ma arvan, et see on? See on ilus.

VAROUFAKIS: Kurat võtaks, mis see on?

Merkel paneb kohvri kinni ja nõjatub tahapoole, just nagu ulatades kohvrit Tsiprasele. Too naeratab ja kummardab, et kohver haarata.

Kiirelt nagu lõgismadu haarab Merkel ühe käega Tsiprase relva hoidvast käest ja surub teise käega oma 45millimeetrise Tsiprase lõua alla.

VAROUFAKIS: Lase ta lahti! Lase ta lahti! Lase ta lahti, või ma tapan su!

MERKEL: Ütle litsile, et ta rahulik oleks. Ütle: “Ole rahulik!”

TSIPRAS: Ole rahulik, ole rahulik!

MERKEL: Ütle, et ta võtaks vabalt! Rahusta see lits maha!

TSIPRAS: Rahune maha, Jänkuke!

VAROUFAKIS: Lase ta lahti!

TSIPRAS: Ole rahulik, Jänkuke!

MERKEL: Luba talle, et kõik saab korda!

TSIPRAS: Ma luban!

MERKEL: Ütle, et ta rahuneks!

TSIPRAS: Ole rahulik, Jänkuke!

MERKEL: Ütle mulle ta nimi.

TSIPRAS: Varoufakis

MERKEL: Nii, Varoufakis, me ei tee ju midagi rumalat, või mis?

VAROUFAKIS: Ära tee talle haiget!

MERKEL: Keegi ei tee kellelegi haiget! Me oleme nagu kolm väikest kilpkonna. Ja millised on kilpkonnad? Milline on kilpkonn?

VAROUFAKIS: Rahulik.

MERKEL: Täiesti õige. Ja sellised me olemegi. Me oleme rahulikud. Tsipras, nüüd loen mina kolmeni. Ja kolme juures lased sa oma püssist lahti, paned oma käed lauale ja istud maha. Ja kui sa seda teed, teed sa seda rahulikult. Oled valmis? Üks. Kaks. Kolm.

Tsipras laseb relvast lahti ja asetab mõlemad käed lauale.

VAROUFAKIS: Nüüd lase tal minna!

MERKEL: Varoufakis! Sa pidid ju rahulik olema. Aga kui sa minu peale karjud, siis ma lähen närvi. Kui ma lähen närvi, siis ma hakkan kartma. Ja kui sitapead hakkavad kartma, siis võivad teised sitapead kogemata surma saada.

VAROUFAKIS: Kui sa talle midagi teed, oled sa surnud.

MERKEL: Tundub nii, jah. Aga ma ei taha seda. Ja sina ei taha seda. Ja Tsipras kohe kindlasti ei taha seda. Nii et vaatame, mis teha annab. Olukord on selline. Tavaolukorras oleksite te mõlemad surnud nagu grillkanad, aga te juhtusite seda tegema hetkel, mil ma olen üleminekuperioodil, ja ma ei taha teid tappa, ma tahan teid aidata. Aga ma ei saa sulle seda kohvrit anda, sest see ei kuulu mulle. Pealegi olen ma täna hommikul selle kohvri pärast liiga palju vaeva näinud, et seda lihtsalt teile, lollidele, üle anda.

Saabub SCHÄUBLE: Mis kurat siin toimub?

Schäuble suunab relva Varoufakisele.

MERKEL: Schäuble! Ole rahulik! Varoufakis, kõik on korras. Kõik on korras! Me ainult räägime. Sihi ikka mind. Tubli.

MERKEL: Schäuble, sina tõmba tagasi ja ära tee mitte kuraditki.

MERKEL: Ütle talle, et kõik on korras.

TSIPRAS: Kõik on ikka korras, Jänkuke.

MERKEL: Kuidas meil läheb, Varoufakisekene?

VAROUFAKIS: Ma... Ma pean pissile minema. Ma tahan koju minna.

MERKEL: Pea vastu. Ma olen su üle uhke. Ja Tsipras on su üle uhke. See on peaaegu möödas.

MERKEL: Ütle talle, et sa oled ta üle uhke.

TSIPRAS: Ma olen su üle uhke.

VAROUFAKIS: Ma armastan sind.

TSIPRAS: Ma armastan sind ka, Jänkuke.

MERKEL: Otsi mu rahakott üles.

TSIPRAS: Milline see on?

MERKEL: See on see, millel kirjas “Igavene sitapea”. See ongi. See on mu igavene sitapea.

MERKEL: Ava see. Võta raha välja. Loe üle. Palju seal on?

TSIPRAS: Umbes 53 miljardit.

MERKEL: Pane see oma taskusse. See on sinu. Koos ülejäänud rahakottide ja kassaga on see päris kena summa, mis?

SCHÄUBLE: Merkel, kui sa annad talle 53 miljardit, siis ma lasen ta lihtsalt põhimõtte pärast maha.

MERKEL: Ei, Varoufakis! Ta ei tee mitte kuradi midagi! Schäuble, jää vait, raisk! Ole vait! Varoufakis, ole minuga. Ma ei anna seda talle, Schäuble. Ma ostan oma raha eest midagi. Tahad teada, mida ma ostan, Tsipras?

TSIPRAS: Mida?

MERKEL: Sinu elu. Ma annan selle raha sulle, et ma ei peaks sind tapma. Sa Piiblit loed, Tsipras?

TSIPRAS: Mitte eriti.

MERKEL: Seal on üks lõik, mis mul peas on. Hesekiel 25:17.

“Õiglase mehe teekond on igast küljest piiratud iseka ebaõigluse ja kurja mehe türanniaga.

Õnnistatud on see, kes armust ja heast tahtest karjatab nõrgemad läbi pimeduse oru,

tema on kaaslase tõeline valvaja ja kadunud laste leidja.

Ma teostan nende kallal suurt kättemaksu vihaste nuhtlustega,

kes püüavad mürgitada ja hävitada Minu vendi!

Ja nad peavad tundma, et mina olen Jehoova, kui ma neile kätte maksan!”

Ma olen seda juba aastaid öelnud ja kui sa seda kuulnud oled, peaksid sa surnud olema.

Ma pole kunagi mõelnud, mida see tähendab. See tundus lihtsalt mingi külmaverelise asjana, mida sitapeadele öelda, enne kui ma neile kuuli perse lasen. Aga täna hommikul nägin ma midagi, mis pani mind mõtlema. Võib-olla tähendab see, et sina oled kuri mees ja mina olen õiglane mees ja Härra 9millimeetrine on karjane, kes mu õiglast perset pimeduse orus kaitseb.

Või tähendab see, et sina oled õiglane mees ja mina olen karjane ning maailm on kuri ja isekas. Vaata, see mulle meeldiks. Aga see pole tõde.

Tõde on, et...

...sina oled see nõrk...

...ja mina olen kuri türann.

Aga ma püüan, Tsipras. Ma väga püüan, et saada karjaseks.

MERKEL: Mine.

Tsipras ja Varoufakis haaravad laualt rahakotid ja jooksevad minema.

SCHÄUBLE: Arvan, et peaksime minema hakkama.

MERKEL: Jah, see on arvatavasti hea mõte.

* Aitäh inspiratsiooni eest, Quentin Tarantino, Tarmo Jüristo ja Mark Zuckerberg.