Autoroolis istus Tallinna politseikonstaabel Jelena Simonova (33). Ta oli Lasnamäel politseinikuna töötanud laitmatult üle kümne aasta, olnud mentor ja saanud auhindu laskevõistlustel ja pälvinud korrakaitsepolitsei teenetemedali.

Tol ööl saabus Simonova kleit seljas, kontsakingad jalas, politseinike saunapeolt ja oli teel sõbranna juurde. Konstaabel Simonova pole enda sõnul eriline alkoholisõber ja piirdus mitu tundi varem vaid pokaali valge veiniga, sedagi veega pooleks.

Konstaabel Simonova keris akna alla.

"Davai, puhu!" kostis väljast.

Hääl kuulus konstaabel Simonova kolleegile, sisekontrolli jälitusametnikule Jürile.

Konstaabel Simonova teab oma õigusi. Tema sõnul hargnes umbes selline vestlus:

„Ma tahan teada, mis on minu peatamise põhjus.“

„Suur kiirus.“

„Ma tahaksin kiirusemõõtjaga tutvuda.“

„Puhu, siis saad sõita.“

„Ma puhun siis, kui seletatakse, mis on minu peatamise põhjus.“

„Okei, veider sõidustiil.“

Puhumast konstaabel Simonova keeldus. Ta väidab, et sisekontroll lahkus tema auto juurest.

"Me seisime autos, minut-kaks. Ta auto oli üsna eemal. Tema midagi ei öelnud. Ma küsisin, kas ma tohin sõita? Vaikus. Ma arvasin, et ta sai aru, et kontrollimiseks põhjust ei ole ja loobus."

Konstaabel Simonova pani autole käigu sisse ja sõitis mitte rohkem kui sada meetrit ühe kortermaja hoovi, kuhu Jüri talle järgnes.

***

Kuidas lugu edasi hargnes, sellest loe 15. juuli Eesti Ekspressist.