See tabab meid (Ene-Liis Semperit ja Tiit Ojasood – Toim.) Pariisis lennujaamast väljudes nagu sein. Kõik mu Pariisis elavad sõbrad on deklareerinud, et “lahkuvad esimesel võimalusel linnast kuhugi, kus õhk liigub”. Neid võib mõista, 40kraadine kuumus Pariisi südalinnas mõjub kordi kangemana, kuna linn on nagu katel. Teeme väikese tiiru Gare de Lyoni ümbruses, rongini on paar tundi aega.

Tänavakohvikuis istuvad üksikud hullud kamikazed, enamik inimesi on otsustanud restoranide pimedate, kuid konditsioneeritud siseruumide kasuks.

Vastu tuleb naine, mõlema käe otsas kaunis linases kleidikeses kuumusest tursunud silmalaugudega viie-kuueaastased tütred. Pean mõttes pöialt, et nende konditsioneeritud suurlinnakodu oleks tõesti lähedal.

Hiljem Avignonis rongist väljudes pole kuumus kuhugi kadunud. See peegeldub heledalt tänavasillutiselt, väreleb raske kuuma õhu massiividena sõiduteede kohal.

Elame Avignoni ülikooli õpilaskodu kolmandal, viimasel korrusel. Koridori otsast avaneb uks suurele katuseterrassile, millest saab järgnevail öödel me etendusejärgsete mõttevahetuste põhiplatvorm. Keegi on terrassile unustanud potis kasvava basiilikutaime, viin selle oma kraanikaussi päästva duši alla.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid