Plaat, mis räägib helidest enestest

Tame Impala

“Currents”

(Caroline International / Fiction / Interscope)



Esimese asjana tuleks – hoiatuseks, isu­äratuseks, ma ei tea – mainida, et oma kolmandal albumil teeb

Tame Impala

(sisuliselt siis austraallane Kevin Parker) hoopis teistsuguse kõlaga muusikat kui kahel esimesel. Psühhedeelne kitarrirokk see siin ei ole. On sünteetiline ja lihvitud pop, souli,

r&b

ning kõhklematu kitši intonatsioonidega. Teise asjana tuleks aga samas kohe juurde lisada, et Parkeri loojakarakter on muutunud palju vähem, kui eelöeldust võiks arvata. Jah, ta piltlikult öeldes räägib teise aktsendiga ja riietub uut moodi, aga on endiselt too meile tuttav multitalendist stuudioperfektsionist – nüüd ehk isegi rohkem kui millalgi enne. Kui te sorite tema varasemates lugudes, leiate kahtlemata juba sealt vihjamisi lubadusi, et ta on võimeline tegema popmuusikas kõike, mida soovib – tundma ära koode, lülitama sisse õigeid nuppe ja äppe, toonima päikest ja tuunima tumedat. Ja nüüd ta teebki seda. Ja teeb kindlasti ka järgmisel plaadil. Mida meie samal ajal teha saame?